Lõikustänupüha jutlus

Jutlus – Lõikustänupüha – 1Tm 6:6-8
12. oktoober 2014, Toomkirik
Urmas Viilma

“Ent jumalakartus on suur tuluallikas, kui inimesele piisab sellest, mis tal on. Ei ole me ju midagi toonud maailma, nii ei suuda me ka midagi maailmast ära viia. Kui meil on aga elatist ja ihukatet, siis olgu neist meile küll. Kes tahavad aga rikastuda, need langevad kiusatusse ja lõksu, paljudesse rumalaisse ja kahjulikesse himudesse, mis vajutavad inimesed sügavale hävingusse ja hukatusse. Jah, kõige kurja juur on rahaarmastus, sest raha ihaldades on mõnedki eksinud ära usust ja on ise endale valmistanud palju valu.” (1Tm 6:6-10)

Traditsiooni kohaselt on oktoobrikuu teine pühapäev lõikuspüha – tänu saagi eest! Lõikustänupühal mõtleme sellele, mis meil on ja sellele, mida meil ei ole. Mõtleme ehk ka sellele, mida veel endale sooviksime või sellele, millest võiksime loobuda. Oleme täna kirikus asetanud Jumala ette sügisvilju kui sümboolseid tänuohvreid möödunud vegetatsiooniperioodist. Siit edasi on meid ees ootamas süvenev sügis koos pimeneva ja jahtuva ilmaga. Ees ootab hingedeaeg ja seejärel tardunud talv.

Linnakeskkonnas, kus juur- ja puuviljad jõuavad meieni kaupluselettide ja poekettide vahendusel ilmast ja aastaajast hoolimata, ei mõtle me lõikustänupühal niivõrd aitadesse ja sahvritesse kogutud juurikatest, kui üldisemalt kõigest sellest, mida oleme saagi ootuses külvanud. Eks igaühel ole, mida kokku arvutada ja mõõta. Viimaste nädalate kestel oleme võinud kuulda, millised on olnud aasta edukaimad ettevõtjad, kes suurimad dividendisaagi kogujad ja kes Eesti rikkamate edetabelis suurimad tõusjad kes langejad.

Kokkuvõtteid ei tehta aga mitte ainult Eestis. Kätte on jõudnud aeg, kus iga paari päeva tagant saame teada järjekordse Nobeli preemia laureaadi. Äsja kõlas meedias ärev hõige, et ehk osutub Nobeli kirjanduspreemia saajaks lõpuks ometi eestisoost kirjanik. Siiski mitte!

Koguduseski oleme ennast valmis seadmas selle aasta kultuuripreemia ja Maarja medali väljaandmiseks selle kuu lõpus. Seega, teeme kokkuvõtteid. Kuidas oleme külvanud, nõnda lõikame – vähemalt vanarahvas arvas nii. Kaasaja moodsas ühiskonnas ei kehti aga enam traditsioonilised seaduspärad ega hinnata isegi loodusseadusi. Kehtima hakkavad sootuks teistsugused seadused ja maailm meie ümber muutub. Näiliselt või ka reaalselt – seda veel ei tea. Meil jääb valida läbi nutu või naeru, kas muutume kaasa või hoiame kinni sellest, mis tundub kindel ja õige.

Tänase pühapäeva teema on igapäevane leib. Kui meile on õpetatud, et igapäevase leiva hulka kuulub kõik see, mida igapäevaselt vajame, siis kindlasti kuulub sinna ka turvatunne, et elame maailmas ja ühiskonnas, kus ei ole vihkamist ega sallimatust. Et seadused, mis selles ühiskonnas kehtivad tagavad võrdsed õigused igale inimesele ning keegi ei tohi tajuda ülekohut, viha või halvustamist.

Selles mõttes toetan iga uut algatust, mis aitab kaasa sallimatuse ning vihkamise vähenemisele meie ümber ja tahan ka ise sellele aktiivselt kaasa aidata. Kas sallimatust ja halvustamist saab aga likvideerida uue seadusega? Kahtlen selles. Jeesus lähenes samale küsimusele teisiti. Läbi armastuse. Jeesus tunnistas abielurikkumiselt tabatud naise teo patuks. Ta ei õigustanud ega seadustanud seda. Teise patuse karistamise, halvustamise, sildistamise ja vihkamise asemel kutsus ta igaüht üles tegelema iseenda patuga. Kui märkad ka enda patte, ei näita sa teise omadele näpuga, veel vähem haarad kivi, et sellega visata.

Tehes kokkuvõtet oma elust ja oma tegudest leiame, et me kõik oleme ühtviisi patused. Me kõik väärime kividega surnukspildumist ja meid ei saa selle eest päästa mitte seadus, vaid armastus üksteise vastu. See, kes võtab kivi, et seda heita teise suunas, pillab selle hetkega, kui näeb, et väärib ka ise sarnast saatust. Me oleme kõik samas uppuvas paadis, vajades Jumala päästvat armu. Kui aga ühe patuse ümber ehitatakse seaduse abil kaitsemüür ja eristatakse ta kõigist teistest, siis ei vaja ta enam armastust, sest teda kaitseb käsk ja seadus. Kas selline olukord ei tekita vihkamist juurde, sest tundub ebaõiglane? Armastust, lugupidamist, sallivust ei saa käskida ühegi seadusega. Nagu ei saa nendesamade inimlike seadustega tühistada ega kustutada ühtegi pattu.

Tänupühal igapäevase leiva eest tänades mõistkem, et kõige enam vajame igapäevase leivana armastust, mitte käsku. Kõige enam on mul kahju juhul, kui minu armastust oma ligimese vastu ei nähta enam armastusena, vaid nähakse selles käsu ja seadusega kehtestatud viisakat sallivust. Arvatake, et ma sallin oma ligimest seetõttu, et nüüd seadus käsib mul seda teha. Armastus välistub!

Meid teeb maailmas õnnelikuks mitte seadus vaid evangeelium. Seda ootame üksteiselt ja igatseme Jumala käest. Kui armastusest saab kohustus, käsk või seadus, ei ole see enam armastus vaid parimal juhul õpitud viisakus. See ei ole enam igapäevane leib, mida vajame ja mis meid tõeliselt toidab, vaid heal juhul roog, mis takistab meid nälga suremast, toites meid vaid niipalju, et püsime elus. See ei ole aga piisav, et saavutada igavest elu.

Seadusekuulekus ja -kartus on kuulekus inimesele ja teenib inimest ühes tema vajadustega. Kuulekus armastuse käsule on aga aluseks jumalakartusele. Seadust sunnib täitma hirm karistuse ees. Jumalakartus ei väljendu hirmuna vaid aukartuse ja lugupidamisena kõige selle vastu, mida Jumal inimesele oma armastuses teeb.

Inimene, kes austab ja kardab Jumalat, ei tunne hirmu kellegi ega millegi muu ees oma elus ega ka muretse liialt tuleviku pärast. Kes kardab midagi või kedagi muud, ei usalda ega karda järelikult Jumalat, sest muidu toetuks inimene oma maiste hirmudega ainult Jumalale ja usaldaks oma elu ja saatuse ainult Tema armu alla. Jumalakartlik inimene ei karda ega muretse, sest tema eest hoolitseb Jumal.

See toob meid tänase evangeeliumi sõnumi juurde, kus Jeesus ütleb: “Seepärast ma ütlen teile: Ärge muretsege oma hinge pärast, mida süüa, ega oma ihu pärast, millega riietuda! Eks hing ole enam kui toidus ja ihu enam kui rõivas?” (Mt 6:25) Sama mõtet väljendab ka apostel Paulus oma noorele õpilasele Timoteusele kirjutades ”Ent jumalakartus on suur tuluallikas, kui inimesele piisab sellest, mis tal on.” (1Tm 6:6)

Kas oleks võimalik koostada nimekiri inimestest, kes on teeninud enim kasu jumalakartusega ja avaldada see näiteks Eesti Ekspressis? Milline on tulu jumalakartusest? Kas saaks eraldi nimekirja ka suurimatest jumalakartusega dividendivõtjatest? Uskudes Paulust, pole sellesse nimekirja sattumine ju kuigi raske. Tuleb kõigest leppida sellega, mis Sul on ja pidada seda piisavaks. Aga, see ongi kõige raskem. Kas mulle piisab sellest, mis mul on või jätkan ma pidevalt oma maise vara kogumist ja suurendamist, uuema, suurema ja parema vastu väljavahetamist?

Me oleme valdavalt nõus sellega, et rikkad inimesed ei päri Jumala riiki. Nemad on need, kes taevasse vaid suure vaevaga pääsevad. Kui üldse, siis veel vaevalisemalt kui kaamel läbi nõelasilma. Kinnitab ju seda Jeesuski (Mk 10:25). Lugedes tänast jutluse kirjakohta näeme, et asi ei puuduta ainult neid, kes troonivad rikaste TOP 100 nimekirjas. Paulus ütleb meile selgesõnaga: ”Kui meil on aga elatist ja ihukatet, siis olgu neist meile küll.” (1Tm 6:8) Seda lugedes selgub, et küsimus ei ole enam mingisse rikaste edetabelisse kuulumises, vaid üldse maise vara omamises ja selle juurde soetamises. Me kõik, kes täna siin kirikus oleme ja enamus kõigist meie ühiskonna liikmetest, oleme selles edetabelis, mis Pauluse hinnangul on rikaste edetabel. Sinna ei kuulu vaid need, kellel puudub igasugune elatis ja ihukate.

Tõeline jumalakartus muutub üha suuremaks tuluallikaks juhul, kui lakkame mõtlemast kõigist neist asjadest, mida veel vajame. Seni, kuni meie mõtted püsivad maise küljes, on piiratud meie suhe Jumalaga. Teisisõnu, muretsemine igapäevase leiva pärast peab muutuma tänuks ja palveks igapäevase leiva eest! See on mõtlemise ja südamehoiaku muutus. Muretsemine on märk usaldamatusest Jumala vastu, tänu ja usaldus seob meid aga Jumala külge.

Meenutagem Jeesuse sõnu tänases evangeeliumis: ”Ärge siis hakake muretsema, öeldes: „Mis me sööme?” või „Mis me joome?” või „Millega me riietume?” Sest kõike seda taotlevad paganad. Teie taevane Isa teab ju, et te seda kõike vajate. Aga otsige esmalt Jumala riiki ja tema õigust, siis seda kõike antakse teile pealegi!” (Mt 6:31-33)

Eelmisel nädalal Pereraadios saadet salvestades tuletas Hannes Võrno meelde üht huvitavat sümboolse tähendusega asjaolu, millel on otsene seos ka tänase jutluse kirjakohaga. Nimelt, et inimese sünnikaal olevat enam-vähem võrdne inimese surres kremeerimisel temast järele jääva tuha kaaluga. ”Tõesti, sa oled põrm ja pead jälle põrmuks saama!” (1Ms 3:19), ütleb Jumal juba esimeses Piibli raamatus käsust üle astunud Aadamale. Ja Paulus kirjutab omakorda Timoteusele: “Ei ole me ju midagi toonud maailma, nii ei suuda me ka midagi maailmast ära viia.” (1Tm 6:7)

See on kainestavalt mõjus sõnum, mis kipub ikka ununema. Tegelikult me ju teame seda hästi, kuid me ei tee sellest mingeid järeldusi. Ja me ei ole esimesed, kes nõnda elavad või siis uuesti seda tõsiasja meelde püüame jätta. Juba Vana Testamendi vagamees Iiob, kes kaotas kuradi kiusu läbi kogu oma vara, tõdes: „Alasti olen ma emaihust tulnud ja alasti pöördun ma tagasi. Issand on andnud ja Issand on võtnud; Issanda nimi olgu kiidetud!” (Ib 1:21) Sarnase hinnagu annab inimese saatusele ka Vana Testamendi Koguja, öldes: “Nõnda nagu ta oma ema ihust oli tulnud, nõnda läheb ta jälle tagasi alasti, nagu ta tuligi, ega saa oma vaevast midagi, mida oma käega võiks kaasa viia.” (Kg 5:14)

Neid tarku sõnu uuesti meelde tuletades asetuvad kõik asjad tagasi oma õigetele kohtadele ning vahepeal purunenud väärtuspilt saab taastatud. Ei ole midagi, mis vääriks muretsemist enam kui meie side Jumalaga ja usk ning usaldus Tema armastusse.

Unustagem kõik käsud ja seadused, mille eesmärk on luua raame ja seda piire ning tõstkem kõrgele silme ette elu, mille ainsaks mõõdupuuks on ühe patuse inimese armastus teise, oma samavõrra patuse ligimese vastu. Üle selle kõrgub Jumala armastus kõigi inimeste vastu, väljendudes Tema hoolitsuses nii meie igapäevase leiva kui ka igavese Eluleiva eest. Igapäevase leiva eest ehk kõige selle eest, mida vajame oma ihu, hinge ja turvalise õnneliku elu tarvis meie ajalikus elus ning igavese leiva eest ehk inimeseks saanud ja taevast alla tulnud Eluleiva Jeesuse Kristuse eest, keda saame vastu võtta altarisakramendis igavese elu tarvis.

Ristil surnud Jumala Poeg on lepitus- ja tänuohver, kelle Jumal andis oma armastusest meie vastu meie pattude kustutamiseks ja meile igavese elu kinkimiseks. Et me siit maailmast alasti lahkudes võiksime saada igavikus riietatud igavese eluga. See on aare, mida saame taevasse koguda läbi jumalakartuse, usalduse ja usu ülestõusnud Kristusesse. See on tõeline varandus, mille kohta Jeesus ütleb: “Koguge endile aardeid taevasse, kus koi ega rooste neid ei riku ja kuhu vargad sisse ei murra ega varasta! Sest kus su aare on, seal on ka su süda.” (Mt 6:20-21)

Aamen

Loe ka teisi jutluseid SIIT

---

Tallinna Toomkirik 12.10.2014