Jutlus – Jeesus meie aitaja!

Jutlus – 13. pp pärast nelipüha – Jk 3:2-12,
7. september 2014, Toomkirik
Urmas Viilma

“Me kõik eksime paljus. Kui keegi ei eksi kõnes, siis on ta täiuslik ja suudab ohjeldada ka kogu ihu. Kui me paneme aga hobusele suitsed suhu, et ta oleks meile kuulekas, siis me juhime kogu hobust. Ennäe, ka suuri ja rajutuulte aetud laevu juhitakse väikese tüüriga sinna, kuhu tüürimees tahab. Nõnda on ka keel väike ihuliige, aga kiitleb suurte asjade üle. Ennäe kui väike tuli süütab suure metsa! Ka keel on tuli. Keel, see ebaõigluse maailm, on seatud meie ihuliikmete hulka nii, et see rüvetab kogu ihu ja süütab põlema eluratta, nagu ta ise on süüdatud põrgust. Jah, igasuguste loomade ja lindude, roomajate ja mereelajate loomust suudab taltsutada ja ongi taltsutanud inimese loomus, aga ükski inimene ei suuda taltsutada keelt, seda kärsitut pahategijat, mis on tulvil surmavat mürki. Sellesamaga me õnnistame Issandat ja Isa, ja sellesamaga me neame inimesi, kes on sündinud Jumala sarnasteks. Ühest ja samast suust tuleb õnnistamine ja needmine. Nii ei tohi olla, mu vennad! Kas allikast keeb ühest ja samast soonest magedat ja kibedat vett?! Mu vennad, ega viigipuu saa kanda õlimarju ega viinapuu 
viigimarju?! Nii ei saa ka soolase vee allikas anda magedat vett.” (Jk 3:2-12)

Armas kogudus! Tänase jutluse kirjakoha lugemise ja selle üle mõtisklemise järel tahaks olla sootuks vait. Ei julgegi suud paotada ega midagi öelda. Eriti veel mõeldes Jaakobuse kirja sama peatüki esimesele salmile, mis millegi pärast on jutluse kirjakohast välja jäetud, sest jutluse aluseks olev tekstilõik algab alles peatüki teisest salmist.

Esimene salm aga kõlab: “Ärgu püüdku paljud teie seast, mu vennad, saada õpetajaiks! Te teate ju, et meie osaks on teistest karmim kohtuotsus.” (Jk 3:1) See salm annab alltooni kogu järgnevale tekstile, kuid ei tähenda siiski seda, et Jeesuse venna Jaakobuse sõnad tänases tekstis käiksidki ainult õpetajate kohta. Need on kirja pandud kõigi jaoks ja kõigi poolt arvesse võtmiseks. Nõnda kirjutab siis Jaakobus täna meile keele taltsustamisest ja oma sõnadega õigesti ja läbimõeldult ümberkäimisest. Lugedes Vana ja Uut Testamenti näme kui määrava tähtsusega on kõik see, mida lausutakse või õpetatakse. Kui päris aus olla, on ju kogu Pühakiri SÕNA. Me nimetame seda Jumala sõnaks – Tema Vaimu poolt autoritele edastatud ja kirja pandud sõnaks.Veel enam: Jeesus ise – Jumala Poeg – on lihaks saanud Sõna, nagu võime seda lugeda Johannese evangeeliumi algusest: “Ja Sõna sai lihaks ja elas meie keskel” (Jh 1:14)

Üldistavalt ja lihtsustavalt kõike seda seletades võime näha, et kogu ristiusu õpetuse aluseks, aga ka sisuks ongi Sõna. Kirja panduna Pühakirja sõna ja ilmutatuna Jeesuses Kristuses, lihaks/inimeseks saanud Sõna. See on Jumala kõne! Jumal on rääkinud ja tema hääle kuma – Tema sõna mõju – kestab endiselt. Me oleme kuulnud, et mõnes hoones või katedraalis on suurepärane akustika. Sageli on seda öeldud (ja seda oleme ilmselt me kõik ka ise kogenud) Tallinna Toomkiriku kohta. Vahel mõõdetakse ka kõla pikkust mõnes ruumis. Tallinna Kaarli kirikus on häälekõla pikkus väidetavalt mitmeid sekundeid. Kas see pole mõjus illustratsioon sellele, mida suudab inimene võrreldes Jumalaga. Mõne pilli helin või inimhääle kõla kestab sekundeid. Jumala hääle mõju, mis algas loomise hetkel, kui Jumal ütles: “Saagu valgus!” (1Ms 1:3), kestab tänaseni ja siit edasigi.Ükskõik kui palju me ka ei pingutaks, ei suuda me Jumalaga võistelda. Samas, ei ole ka inimsuuga lausutud sõna mõju vaid nii pikk kui kestab selle kõla. Ka inimese sõna jõud võib olla võimas ja kestlik. See võib üles ehitada mitmeid põlvkondi või purustada tervete rahvahulkade tuleviku ja lootuse. Ilmselt oleme kõik kogenud, milline innustav mõju on mõne kaasinimese toetaval ja tunnustaval sõnal või vastupidi, kui laastav ja hävitav võib olla vargsi edastatud kade sosin või näkku paisatud vali ja valus sõnadevool.

Vähem kui nädala eest võisime kõik saada osa Eestit külastanud Ameerika presidendi Barack Obama kõnest. Ma ei ole varem näinud nii paljude eri põlvkonda kuuluvate ja erinevate poliitiliste vaadete esindajate üksmeelt selle kõne kiitmisel. See kõne oli mõjus, sest puudutas kõigi kuulajate südant oma lihtsusega ja lähedusega. Samal ajal vastates selgelt ja üheseltmõistetavalt kõige keerulisemale ja valusamale küsimusele, mis meie kõigi pead hetkel vaevab ning südame raskeks teeb. Obama, tsiteerides Marie Underit, kes oma pagulaspõlve luuletuses retooriliselt küsib: “Kes annab abi? Kohe, praegu, nüüd!”, vastab: [Tsitaadi algus] NATO liit, sealhulgas Ameerika Ühendriikide relvajõud, “kohe, praegu, nüüd!” Tuleme appi Eestile. Tuleme appi Lätile! Tuleme appi Leedule! Kord kaotasite oma isesesivuse. NATO abiga ei kaota te seda enam kunagi.” [Tsitaadi lõpp]. Obama sõnadele järgnes aplaus! Seda kõnet, milles sõnastati nii selgelt meie poliitilise vabaduse ja riikliku iseseisvuse garantii on juba nimetatud “sajandi kõneks”. Mõni tund hiljem lahkus tema lennuk Eestimaa pinnalt, kuid see kõne mõjub endiselt. Neidsamu mõtteid on mitmeid kordi välja öeldnud meie oma poliitikud ja kaitseväelased tippudeni välja, kuid Ameerika presidendi ja NATO juhtriigi liidri suust kõlades, oli neil kordades suurem garantii. Nagu samal õhtul ETV “Foorumi” saates üks meie parlamendi-poliitikustest lausus, “täna õhtul saavad kõik minna magama rahuliku südamega”. Obama on kõnelnud! Tema kõne sõnum kaigub veel päevi, kuid ja ehk aastaidki. Selliseid sõnu, nagu lausus hirmutatud Balti riikide rahvastele maailma poliitiliselt võimsama riigi president, ei lausuta kergemeelselt või lihtsalt “suu soojaks”. Obama sõnade garandiks ei ole mitte ainult tema isiklik au, vaid kogu Ameerika Ühendriikide, ka NATO au, väärikus ja tõsiseltvõetavus.

Tulles tagasi Jaakobuse kirja sõnumi juurde, võime tõdeda, et sarnase tõsiseltvõetavusega peab igaüks meist käima ümber oma keele ja sõnadega. Patustamise viise on erinevaid ja keegi pole meist süüta, kuid üks patt ühendab meid kõiki. Jaakobus kirjutab: “Me kõik eksime paljus. Kui keegi ei eksi kõnes, siis on ta täiuslik ja suudab ohjeldada ka kogu ihu. /-/ Aga ükski inimene ei suuda taltsutada keelt, seda kärsitut pahategijat, mis on tulvil surmavat mürki” (Jk 3:2,8). Me ei pööra oma sõnadele sageli nii suurt tähelepanu kui peaksime. Kergemeelselt öeldud sõnad, olgu teravad või üleliia hellitavad, viitavad meie nõrkusele talitseda ennast ka muudes asjades, milles peaksime olema kohusetundlikud. Inimene, kes loobib tühje sõnu, ei suuda ka sooritada reaalseid tulemuslikke tegusid. Eesti vanasõna suuga tehtud suurest linnast ja suutmatusest käega teha kärbsepesagi, on ajatu ja asjakohane. Piiblikommentaator Douglas J. Moo kirjutab Jaakobuse selle kirjakoha kommentaaraiks: “Oma suud on nii raske valitseda, nii andunud on ta valede, salvavate ja laimavate sõnade lausumisele, nii sageli kipub ta olema lahti, kui võiks pigem olla kinni. Inimene, kes oma suud valitseb, suudab kindlasti allutada ka oma teisi, vähem tõrksaid kehaliikmeid” [Tsitaadi lõpp]. Jaakobuse paratamatust nentiv tõdemus: “Ükski inimene ei suuda taltsutada keelt” (Jk 3:8a), peidab endas siiski ka lootusliku vastuse, kuidas saame keelepattudest hoiduda ja ennast muutmise teele juhtida. Seda vastust märkas ka kirikuisa Augustinus, kes kirjutas: “[Jaakobus] ei ütle, et keelt ei suuda taltsutada mitte keegi, vaid mitte keegi inimestest; nii et kui see on taltsas, siis me tunnistame, et seda on teinud Jumala kaastunne, abi ja arm”.

Nagu kõige muuga meie elus, ei suuda me ka oma keelekasutuse parandamise ja muutmisega hakkama saada lihtsalt iseenesest. Mis motiveeriks meid seda tegema? Inimeste heaksiit ja positiivne tähelepanu? Head ja paremad suhted, mis tooks kaasa teiste lugupidamise ja ehk ka parema positsiooni ühiskonnas? Küllap motiveerivad paljusid just sellised asjad. Mis peaks panema meid ennast muutma? Tänase pühapäeva nimetus kalendris on “Jeesus – meie aitaja!” Seesama Jumala Sõna, millest kõnelesin jutluse esimeses pooles, nii kirja panduna kui lihks sündinuna, on meie muutuse ja parema tuleviku taotlemise motivaatoriks ja igaveseks garandiks.

Tänases evangeeliumitekstis, mida altarist lugesin, hoiatab Jeesus: “Teie rästikute sugu, kuidas te võiksitegi rääkida head, kui te olete kurjad? Sest suu räägib sellest, millest süda on tulvil. Hea inimene võtab heast varamust head ja kuri inimene võtab kurjast varamust kurja. Aga ma ütlen teile, et inimesed peavad kohtupäeval aru andma igast 
tühjast sõnast, mis nad on rääkinud, sest su sõnadest mõistetakse sind õigeks ja su sõnadest mõistetakse sind süüdi.”(Mt 12:34-37) Jeesus on oma kuulajate suhtes valjusõnaline, nimetades neid rästikute sooks. Küllap oleme kohanud kõik selliseid inimesi oma lähikonnaski, kes teiste seljataga varjulistes nurgatagustes kõnelevad sootuks muud, kui avalikkuses tagaräägitavate silme ette sattudes. Sellised kõned ja jutud mürgitavad kuulaja hinge nagu rästikumürk salvatu vere. Aidaku Jumal, mind ja kõiki teisi, et me sellised ei oleks! Silmakirjalikkus ja kahekeelsus on see, mida Jeesus heidab ette variseridele ja mille kohta Jaakobus tänases kirjakohas kirjutab: ”Keel, see ebaõigluse maailm, on seatud meie ihuliikmete hulka nii, et see rüvetab kogu ihu ja süütab põlema eluratta, nagu ta ise on süüdatud põrgust./-/ Sellesamaga me õnnistame Issandat ja Isa, ja sellesamaga me neame inimesi, kes on sündinud Jumala sarnasteks. Ühest ja samast suust tuleb õnnistamine ja needmine. Nii ei tohi olla, mu vennad!“ (Jk 3:6,9-10)

Õnnistamine ja needmine, nagu ka kiitmine ja laimamine on vastandid. Niisamuti kui taevalik ja põrgulik või jumalik ja kuratlik. Meie suu, keel ja kõne võivad olla mõlema vastandi teenistuses. See, millest suu kõneleb, sellest süda mõtleb või nagu Õpetussõnade raamatu autor tõdeb: “Õige süda mõtleb, mida vastata, aga õelate suu purskab kurjust.” (Õp 15:28). Nõnda on meie kõne meie südame peegliks. Eriti ilmekalt siis, kui ühel hetkel kõneleme üht ja teisel hetkel teist, või vastavalt vajadusele üht ja teist. “Nii ei tohi olla, mu vennad!”, hüüatab Jaakobus ja Jeesus tõdeb “sest su sõnadest mõistetakse sind õigeks ja su sõnadest mõistetakse sind süüdi.”(Mt 12:37) Nõnda ei ole see, mis minu suust välja tuleb – minu sõnad, minu kõne ja sõnastatud mõtted midagi tähtsusetut, mis täna on ja homme haihtub. Minu sõnadest mõistetakse mind õigeks või süüdi!

Tõepoolest, kas mäletame ja teadvustame, et enne meie ristimist pidime tunnistama oma usku ja lausuma oma suust ja südamest “Jah!” ja “Aamen!” selle kohta, et ütlen lahti kõigest kurjast ja saatanast ning tema tühjadest lubadustest pöördudes Jeesuse poole, kes on minu Issand. Lapse ristimisel tunnistavad seda tema eest tema vanemad ja ristivanemad. Selle “Jah!” ja “Aameni” juurde peame jääma kogu oma eluks. Kui minu suu nüüd tunnitab midagi muud, seda, mis ei ole kinnituseks minu usust või ei tunnista minu armastusest Jumala ja ligimese vastu, olen taganenud oma ristimistõotusest ja pööranud selja Jeesusele oma Issandale. Küllap selleks, et hoida oma süda Issanda Jeesuse Kristuse küljes, tunnitabki kogu ristirahvas igal pühapäeval oma usku sellesama usutunnituse sõnadega, mille peale meid kord ristiti.

Aamen

---

Tallinna Toomkirik 12.09.2014