Jutlus iseseisvuspäeva eel

Jutlus – 1Kr 3:7-15
2. pühapäev enne paastuaega. Sexagesima.
23. veebruar 2014, Toomkirik
Urmas Viilma

“Nõnda siis ei ole midagi see, kes istutab, ega see, kes kastab, vaid Jumal, kes kasvatab. Istutaja ja kastja teevad sama tööd, aga kumbki saab oma palga vastavalt oma vaevanägemisele. Sest Jumala kaastöölised oleme meie; Jumala põllumaa,
Jumala hoone olete teie. Mulle antud Jumala armu järgi olen ma kui tark hooneehitaja rajanud aluse, aga teine ehitab sellele. Igaüks vaadaku siis, kuidas ta ehitab! 11 Jah, teist alust ei saa keegi rajada selle kõrvale, mis on juba olemas – see on Jeesus Kristus. Kas keegi ehitab sellele alusele hoone kullast, hõbedast, kalliskividest, puudest, heintest või õlgedest – kord saab igaühe töö avalikuks. Issanda päev teeb selle teatavaks, sest see ilmub tules, ja tuli katsub läbi igaühe töö, missugune see on. Kui kellegi töö, mis ta on ehitanud, jääb püsima, siis ta saab palga. Kui kellegi töö põleb ära, siis ta saab kahju, aga ta ise päästetakse otsekui läbi tule. Aamen.” 1Kr 3:7-15

Iseseisvuspäeva eel liiguvad inimeste mõtted ja meeleolud pidupäeva tähistamise suunas. Riigi 96. aastapäeva tähistamist saadab omamoodi rutiin, mis mõjub turvaliselt ja annab kindluse, et kõik on korras, riik on juhitud ja riigi kodanike esmavajadused on rahuldatud. Kui keegi nurisebki, siis vaigistatakse ta meenutustega ajast, kui elu oli karmim ja raha oli vähem.

Elu siin tillukeses maanurgas läänemeelse Euroopa kirdeserval tiksub loiult nagu mõnes provintslikus väikelinnas. Keegi on öelnud, et Eesti kohatine vähene tuntus tuleneb sellest, et meie riigis on maailma ja Euroopa kontekstis kõik igavalt liiga korras. Ise tunnen, et me viibime riigina justkui pikal teekonnal punktist A punkti B. Sõidu algus on olnud konkreetne ja esimesed peatused sel teel ka reaalselt tajutavad. Nende peatuspunktidena võiksime nimetada näiteks Euroopa Liitu vastuvõtmist ning NATO ja eurotsooniga liitumist. Kas need punktid on olnud head ja tarvilikud, annab hinngu ajalugu ja järeltulevad põlved. Meie jätkame nüüd rutiinset sõitu.

See siht – see punkt B, kuhu välja tahame jõuda, on sõitjaile siiski pisut ebamäärane. Võib-olla ei oma see aga tähtsust. Küllap keegi ikka teab, kuhu me liigume. Tähtsam on teel viibimine, eriti koos mõttekaaslastega, koos meeskonnaga ühises liidus. Nii jätkame sõitu. Peatuda ei saa ja kursilt kõrvale kalduda ka ei saa. Mida vahelduseks saame teha on see, et vahetame sõidu pealt ümber juhi. Selle, kes kipub tukkuma jääma ja on oma sõidulusti kaotanud, saame ümber vahetada. Las puhkab. Toome asemele teise, kes liigub kindlalt samas suunas ja ei eksi teelt, sest talle on vähemalt kõik Euroopa teed tuttavad.

Minul oma riigi kodanikuna on aga oluline teada ja tunda lisaks erinevatele võimalustele ja vabadustele, mida minu riigi kuulumine kuhugi liitu annab, ka seda, millised on minu isiklikud vabadused oma riigis ja riikide liidus. On rida vabadusi, mille piiramist ma ei taha, ei talu ja pigem kardan. See on minu isiklik vabadus ja õigus oma väärtusmaailmale. See on minu mõtte- ja arvamusvabadus, minu meelsus- ja usuvabadus.

Uinutav teekond määramatu silmapiiri poole riigi ja rahvana evib aga täna just seda ohtu, et sel pikalt, laialt ja siledalt teelt ei ole ühel hetkel enam võimalik maha keerata. Juht, olgu ta nii puhanud ja värske ja asjatundlik tahes, ei saagi kiirteelt maha keerata, sest tee on ühesuunaline ja viimane mahasõit on jäänud juba ammu seljataha. Kõik see, mida hing ihkab, on jäänud märkamatult teeservale kerkinud betoomüüri taha, sinna, kus paistab kirikutorn ja lumine mäetipp. Seal on ka värske veega allikas ja malbes tuules õõtusvad puud. Meid sellest kõigest eraldavat müüri märgates, näeme ka, et meil endal on selle kõige asemel vaid pudelivesi, suhtlusvõrgustikud ja konditsioneer ning seda kõike kroonib puutetundlik innovaatiline vidin, mis teab juba minu eest, millal vajan süüa või magada. Just sellise innovaatilisusega tahame me aga oma riigina silma paista nii laikides kui säutsudes (viide Facebook’ile ja Twitterile). See on Eesti nägu “näoraamatus”, millest ei tea paraku midagi meie riigi väärikam põlvkond.

Seda unenäolist perspektiivi kirjeldades olen siiski siiralt õnnelik, et see kõik ei ole veel päris hukas. Minu tänane Eesti võimaldab mulle kodanikuna veel kiirteelt mahasõite nii kirikutorni kui värske veeg allika juurde. Ma võin veel vabalt mõelda, arvata ja uskuda. See on just see, mida Eesti iseseisvuse juures hindan ja armastan.

See on vabadus elada ja töötada oma südametunnistuse ja kristliku usu kohaselt lootuses, et see punkt B kuhu me kristlasetena oma elus liigume, tähistab ühel hetkel oma teenistuse lõpetamist Issanda põllul ja jõudmist Igavesse Koju. Isa juurde, kes maksab selle teenistuse eest meile väärilise palga.

Apostel Paulus kirjutab tänases kirjakohas: “Kord saab igaühe töö avalikuks. Issanda päev teeb selle teatavaks. /-/Kui kellegi töö, mis ta on ehitanud, jääb püsima, siis ta saab palga.” (1Kr 3:13)

Mille järgi Jumal meie tööd hindab? Milline on vääriline palk? Kas Jumal hindab tulemust – saame tulemuspalka? Arvestab ta meile palga välja tüki- või ajatöö alusel? Arvestab ta meie haridustasemega, kvalifikatsiooniga, kogemustega? Kas palgasaajate vahel valitseb ka palgalõhe? Kas Jumal on õiglane leivaisa või saame palka näo, soo ja vanuse järgi? Kas võime õiglase palga võidelda välja ametiühingu või töövaidluskomisjoni abil? Paulus kirjutab: “Issanda päev teeb selle teatavaks, sest see ilmub tules, ja tuli katsub läbi igaühe töö, missugune see on“. (1Kr 3:13)

Piibli päevil kasutati tuld desinfitseeriva elemendina. Tule hävitustööst jääb püsima vaid see, mis on vastupidavaim, tulega karastakse rauda ja puhastatakse kulda. Nõnda on tuli ka viimse kohtupäeva sümbol. Inimeste teod ja elu puhastuvad otsekui tules, mis hävitab kõik selle, mis on kaduv ja järele jääb see, mis on tõeliselt väärtuslik ja püsiv. Paljastub tõeline pale ja olemus.

Tänase kirjakoha algus annab aga selge vastuse, et tulemuslikule tööle paneb aluse mitte töötegija, vaid Jumal ise. “Nõnda siis ei ole midagi see, kes istutab, ega see, kes kastab, vaid Jumal, kes kasvatab.“(1Kr 3:7) See annab mõista, et me kõik oleme tööriistad Jumala käes – teenijad, kes võime teha oma tööd vaid niivõrd, kuivõrd Jumal seda võimaldab. Paulus jätkab: “Istutaja ja kastja teevad sama tööd, aga kumbki saab oma palga vastavalt oma vaevanägemisele.” (1Kr 3:8). Me teeme Jumala tööd oma annetega: kes istutab, kes kasvatab, kes lõikab tagasi, kes korjab saagi. Kuigi igaühel on erinevad töövõtted ja erinev ettevalmistus, on tegemist ühe tööprotsessi erinevate tasanditega. Eraldivõetult ei suudaks keegi ainult oma panusega muuta puud viljakandvaks. Kõik üheskoos kaastöölistega võivad saavutada tulemuse.

See võrdpilt kirjeldab kenast nii perekonna, koguduse kui ka ühiskonna toimimist. Sellele on kohane mõelda ka oma riigi sünnipäeval. Nii perekonnal, kogudusel kui ka riigil on oma juht või pea, kuid ainult peast üksi jääb väheks, et kogukond toimiks ja tagatud oleks turvaline olevik ja kindel tulevik.

Kui juht liigub suunas, mida ülejäänud tajuvad vales suunas liikumisena või paigaltammumisena, või kui liider ei arvesta piisavalt ülejäänud kogukonna vajadustega ega hinda teiste kogukonna liikmete ja sama töö tegijate panusega, saabub kriis. Oma isiku ja rolli ületähtsustamine ning isiklikule isekale tarkusele toetumine päädib lõpuks olukorraga, mida võime teatud nurkade alt vaadates näha täna nii Ukrainas, kui ka iseseisvuspäeva tähistavas Eestis.

Meie õnn on see, et meie demokraatia on pisut küpsem kui Ukrainas, kuid võimu väsimuse ja rahvast võõrandumise tunnused on olnud mõlemal pool sarnased. Sellises olukorras hakkab mängima kõige olulisemat rolli vundament. See käib nii perekonna kui ühiskonna minimudeli, aga ka riigi kohta tervikuna, äraunustamata kirikut.

Sellest vundamendist ja alusest kirjutab Paulus: “Jah, teist alust ei saa keegi rajada selle kõrvale, mis on juba olemas – see on Jeesus Kristus. Kas keegi ehitab sellele alusele hoone kullast, hõbedast, kalliskividest, puudest, heintest või õlgedest – kord saab igaühe töö avalikuks.” (1Kr 3:11-13) Vundament on kogu hoone alus. Ei ehita ju keegi korralikule vundamendile õlgonni või vastupidi, rasket kivihoonet pehmele maapinnale, kus vundament sootuks puudub. Kes nõnda toimib ei ehita püsivat või vähemalt mitte väärikat hoonet.

Meil kristlastena on aga lihtne, sest meie eest on vundament juba rajatud. Alus on pandud, millele ehitada. Suund on kätte näidatud ja meie asi on jätkata samas suunas. Sest ainult siis võime olla kindlad, et hoone, mida rajame on õige ja väärikas. Kui muudame suunda, kui vahetame pealisehitise otstarvet, ei ole enam kindel, et oleme teinud seda, mis on õige. Kas sellel tööl ja tegevusel on õnnistus? Kas selline töö jääb ühel päeval püsima puhastavas tules? Kindlasti saame ka siis palga, mida väärime, kuid kas see on ka palk, mida ootame.

Praegu ehitatakse Tallinnas endise “Kungla” hotelli ja vahepeal seal tegutsenud Park Hotel Casino asemele uut hoonet – ühte maailma tuntumasse “Hiltoni” hotelliketti kuuluvat luksushotelli. Selle hoone valmimine on planeeritud jõulukuusse aastal 2015 ehk aastasse, kui möödub meie alade Jumalaema Neitsi Maarjale pühitsemisest 800 aastat. Need seosed on loomulikult kunstlikud, kuid siiski omamoodi märgilise tähendusega.

1917. aastal eraldati pisut enam, kui kümme aastat varem Tallinnas asutatud Pauluse luterlikule kogudusele maatükk Politseiaia ehk tänase Politseipargi Torupilli asumi poolsesse ossa. Sinna hakati 1931. aastal ehitama kirikut, mida taheti pühitseda Eesti Vabadussõja mälestuseks Tallinna Vabaduskirikuks. Hoonest jõuti valmis ehitada vundament, millele omakorda esimese korruse kõrguselt alusmüürid. Nõukogude okupatsioon peatas ehitustegevuse ja 1945. aastal EELK Tallinna Pauluse kogudus likvideeriti. Hoone ehitati siiski lõpuni. Sellest sai “Kungla” hotell.

Järgmise aasta lõpuks troonib Pauluse kiriku sümboolsel vundamendil aga juba Hiltoni luksushotell. Omamoodi kurva mälestusesemena on tänaseni säilinud Toomkiriku altari taga klaaskaanega karbis vasar, mille juures on teade, et selle vasaraga asetas EELK piiskop Hugo Bernhard Rahamägi paika Tallinna Pauluse kiriku nurgakivi.
Piinlik on mõelda, et kiriku vundamendile ei suudetud iseseivas Eestis juba enne sõda raha puudusel rajada Vabaduskirikut. Okupatsiooniajal tõusis samale kohale hotell ja taasiseseisvunud Eesti lõpetab selle projekti veel uhkema luksushotelliga, mille katuse all jätkab tõenäoliselt tegevust seal juba vahepeal tegutsenud kasiino. Loodetavasti lasub selle ehituse kohal endiselt piiskoplik õnnistus, et ettevõtjad on olnud edukad, mida ei saa neile pahaks panna.

Kunstiteadlane Karin Hallas annab 1998. aastal kultuurilehes “Sirp” Pauluse kiriku ehitusloole ja eestlaste mentaliteedile tabava hinnagu: “Kogu Pauluse kiriku lugu on tõendus ligi 40 aastat kestnud ebaõnnestunud asjaajamisest, aga ka mitme põlvkonna eestlaste vähesest usklikkusest ning ärgitajate lihtsameelsest lootusest kirik korjanduse rahadest ehitada. Ajalugu näitab, et luterlik eestlane annab kümme korda ennem raha seltsimaja ja teatri kui kiriku või monumendi ehitamiseks. Nii nad ehitamata jäävad, olgugi et plaanid on olnud vägevad ja projektid ilusad.” (Pauluse kiriku lugu, “Sirp”, 24.07.98)

Kristlase hoone – meie elu vundament saab olla ainult Kristus. See on meie elu alus. “Jah, teist alust ei saa keegi rajada selle kõrvale, mis on juba olemas – see on Jeesus Kristus.” (1Kr 3:11), kinnitab Paulus.

Millist hoonet ja mille jaoks me oma eluga ehitame? On see hotell, kus on hea puhata nii võõrastel kui omadel? On see kasiino, kus kaob kontroll aja ja kaine mõistuse üle ning võidu saavutab meeliülendav mängukirg, või on see kirik, mis võiks sümboliseerida ristiinimese tõelist vabdust?

Vastuse leiame tänasele kirjakohale järgnevas Pauluse tõdemuses: “Eks teie tea, et te olete Jumala tempel ja teie sees elab Jumala Vaim? Kui keegi rikub Jumala templi, siis Jumal rikub ka tema, sest Jumala tempel on püha, ja see olete teie.” (1Kr 3:16-17)

Aamen.


Tallinna Toomkirik 23.02.2014

Nothing from Teisipäev, 03 detsember 2024 to Esmaspäev, 23 detsember 2024.

Suur kalender

Maarja kirik

Maarja kirik