Jutlus johannesepäeva teemadel

Jutlus – Jh 1:14
2. jõulupüha.
26. detsember 2013, Toomkirik, Urmas Viilma

“Sõna sai lihaks
 ja elas meie keskel,
 ja me nägime tema kirkust
 nagu Isast Ainusündinu kirkust,
 täis armu ja tõde.” (Jh 1:14)

Oleme advendiaja vahetanud jõulaja vastu ning täna on 2. jõulupüha. Vanakiriklik traditsioon tunneb nelja jõulupüha: 25. detsember – Jeesuse sünnipäev ehk Kristuse sündimise püha. 26. detsember – esimärter Stefanose päev ehk rahvakalendris tehvanipäev. 27. detsember – apostel ja evangelist Johannese päev ehk rahvakalendris johannesepäev ning 4. jõulupühana tuntakse 28. detsembrit kui süütalastepäeva.

Need neli päeva kirjeldavad meile Jumala ja eksiva ning patuse inimkonna kahekõne, mis moodustab omamoodi kontrastse dialoogi. 1. jõulupühal kõneleme Jumala armastusest inimsoo vastu, mis väljendub Jumala Poja sünniimes. Inimene vastab 2. jõulupühal esimärter Stefanose kividega surnukspildumisega. Jumala teod saavad taas avalikuks 3. jõulupühal ehk johannesepäeval läbi apostel Johannese, kes on enim kirjutanud Jumala, ligimese- ja vennaarmastusest. Vastuseks sellele sõnumile kuuleme 4. jõulupühal ehk süütalastepäeval kuningas Heroodes Suure Petlemmas korda saadetud lastemõrvast.

See dialoog aga ei ole jätkunud ainult neljal jõulupühal. See kontrastne kahekõne on kestnud läbi inimkonna ajaloo. Jumal osutab armastust, inimene vastab seljapööramise, patu ja ülekohtuga. Jumal osutab armu, inimene oma vennale vihkamist ja kättemaksu; Jumal täidab oma tõotused, inimene vastab ärapöördumise ja uskmatusega.

On tähendusrikas, et lõpuks sai võimalikuks katkestada see ahel just Jumal-inimese Jeesuse Kristuse sünnis, elus, surmas ja ülestõusmises. Kui Jumal ise saab inimeseks, muutub ka Jumala ja inimese vaheline dialoog. Enam ei vasta inimene, keda kehastab nüüd sünniööl sündinud Jeesus, Jumalale seljapööramisega ega ligimesele ükskõiksusega. Vastasseis kaob, müür puruneb…

Jõuluööl saab Jumal inimeseks või nagu evangelist Johannes kirjutab: “Sõna sai lihaks
 ja elas meie keskel” (Jh 1:14a). Alates 4. sajandist on Nikaia usutunnistuses ristikirik tunnistanud seda ülimat müsteeriumi sõnadega, (mis on leitavad ka meie lauluraamatu eelviimaselt leheküljelt): “Meie usume ühteainsasse Issandasse Jeesusesse Kristusesse, Jumala ainusündinud Pojasse, kes Isast on sündinud enne kõiki aegu, Jumal Jumalast, valgus valgusest, tõeline Jumal tõelisest Jumalast”.  

Apostel ja evangelist Johannes, kellest kõneldakse johannesepäeval, eristub teistest Jeesuse jüngritest mitmel põhusel. Esmalt kõik need asjad, mis on seotud tema isiku ja elusaatusega, teiseks see, mida Johannes jutustab ja õpetab oma evangeeliumis ja kolmes kirjas, mis on Uuest Testamendis. Jeesuse jüngritest pälvis ainult Peetrus veel sarnast eritähelepanu ja sai Jeesuselt eraldi ülesande nõnda nagu ka Johannes.

Jeesus ütles Peetrusele: “Ja mina ütlen sulle: Sina oled Peetrus ja sellele kaljule
 ma ehitan oma koguduse, ja põrgu väravad ei saa sellest
 võitu. Ma annan sulle taevariigi võtmed, ja mis sa iganes kinni
 seod maa peal, see on seotud ka taevas, ja mis sa iganes lahti 
päästad maa peal, see on lahti päästetud ka taevas.” (Mt 16:18-19) 

Peetrusele antud eristaatus kestab edasi tänaseni kiriku vaimulikus ametis ja ainult kiriku pühitsetud vaimulikele antud õiguses patte andeks anda või neid kinnitada. Seda nimetatakse “võtmete meelevallaks” ja just seetõttu leiame kiriklikus sümboolikas just Peetruse käest võtme. Sedasama meelevalda kinnitavad ka võtmed Rooma paavsti, kes istub Peetruse troonil, vapil. Peetrusel oli eristaatus, mis on antud käte pealepanemise kaudu edasi kõigile ordineeritud vaimulikele. Kuid läbi ristimise sakramendi üldpreesterluses ka kogu kristlaskonnale.

Nagu ütlesin, pälvis omaette eriülesande ka noorim jüngrite seast, Johannes, kes ise oma evangeeliumis nimetab end mitmel korral jüngriks, keda Jeesus armastas (nt Jh 13:23; Jh 20:2; Jh 21:7; Jh 21:20). Johannes kirjutab ülesandest, mille ta Jeesuselt endalt sai: “Kui nüüd Jeesus nägi risti kõrval seismas oma ema ja jüngrit,
 keda ta armastas, siis ta ütles emale: „Naine, vaata, see on su 
poeg!” 
Seejärel ütles ta oma jüngrile: „Vaata, see on su ema!”
Ja selsamal tunnil võttis jünger ta (Maarja) enda juurde.” (Jh 19:26,27).

Apostel Johannesest sai omamoodi Jeesuse maine pärija ja Tema ema Maarja eestkostja. Miks pälvis just Johannes selle au või ka kohustuse? Võib olla seetõttu, et Maarja oli Johannese ja tema venna Jaakobuse tädi. Jeesus ja Johannes olid nõod. Või pigem seetõttu, et Johanneses väljendus enim tõeline ligimesearmastus ja temast sai “armastuse apostel”.

Peetrus ja Johannes olid ühiselt tunnistajateks mitme Jeesusega seotud sündmuse juures, erinevalt teistest õpilastest. Evangeeliumitest leiame, et neid mõlemat nimetatakse näiteks Peetruse ämma tervendamise loos, Jairuse tütre tervendamise juures, Jeesuse kirgastamise juures, ka Ketsemani aias, kus Jeesus nuttis enne oma vangistamist. Vahel nimetatakse kolmanda kohaloleva jüngrina Johannese venda Jaakobust. Johannes ja Peetrus on ka need, kes jooksid esimestena hauale, kui olid naistelt saanud ingli sõnumi, et Jeesus on surnuist üles tõusnud. Peetrusest sai hiljem esimene Rooma piiskop, Johannes aga asus kuulutama ja õpetama armastust, mida ta ise oli kogenud.

Kes on lugenud Uue Testamendi nelja evangeeliumi, märkab, et kolm, Markuse, Matteuse ja Luuka evangeeliumid on sarnased, Johannese oma aga väga erinev ja eriline. Johannese evangeeliumit iseloomustab omamoodi saladuslikkus ja mõistukõnelikkus. Samas avaldab Jeesus selles evangeeliumis ennast kõige selgemini tõelise Valguse ja Jumalana.

Johannese elus on veel üks oluline fakt, mis aitab meil mõista paremini tema evangeeliumi kuulutust. Enne, kui ta asus järgima Jeesust, oli ta Ristija Johannese jünger. Just Ristija Johannes oli see, kes Johannese Jeesuse kui õpetaja juurde saatis. Ristija Johannesest kirjutab apostel Johannes, et tema oli Jumala läkitatud mees, kes pidi tunnistama valgusest. “Tema ise ei olnud valgus, vaid ta pidi tunnistama valgusest. Tõeline valgus, mis valgustab iga inimest oli maailma tulemas.” (Jh 1:8,9)

Just Johannese evangeeliumis ütleb Jeesus sellised tähendusrikkad sõnad: “Mina olen elu leib! Mina olen hea karjane! Mina olen tee, tõde ja elu! Mina olen uks! Mina olen tõeline viinapuu!” Aga just siin ütleb Ta ka: “Mina olen maaima valgus!”

Johannese evangeelium ja kogu Piibel algavad ühe ja sama sõnaga: ALGUSES. Piibel algab nii: “Alguses lõi Jumal taeva ja maa” (1Ms 1:1). Johannese evangeelium algab sõnadega “Alguses oli Sõna ja Sõna oli Jumala juures ja Sõna oli Jumal.” (Jh 1:1). Piibli algus annab meile teada, et maailma alguse juures oli Jumal. Johannes on see, kes annab meile teada, et kõige alguse juures oli Sõna, ja see Sõna oli Jumal. Seega on Sõna ja Jumal üks!

Aga Johannes kirjutab meile veel: “Ja Sõna sai lihaks ja elas meie keskel, ja me nägime tema kirkust nagu Isast Ainusündinu kirkust, täis armu ja tõde” (Jh 1:14). Johannese tunnistus jõuluööl lihaks saanud Sõnast – Jeesusest, on liigutav ja võimas. Nõnda annab Johannes aegade alguse juures olnud Jumalale, salapärasele lihaks saanud Sõnale, Elu Sõnale ja maailma Valgusele ühe nime: Issand Kristus! Kristus on Sõna ja on Jumal, kes oli, on ja jääb.

Johennes täiendab seda loendit veelgi. Oma 1 kirjas, mille leiame samuti Uue Testmendi kaante vahelt, kirjutab ta: “Armsad, armastagem üksteist,
 sest armastus on Jumalast
 ja igaüks, kes armastab, on sündinud Jumalast
 ja tunneb Jumalat. Kes ei armasta, see ei ole tundnud Jumalat, 
sest Jumal on armastus.” (1Jh 4:7,8). Nõnda saab Johannesest apostel, kes edastab meile valgustava sõnumi. Ta avaldab tõe, mida otsivad paljud ja kuhu viib meid välja ainult pühakiri: Jumal on Valgus, Jumal on Sõna ja Jumal on Armastus ja ka vastupidi: Valgus on Jumal, Sõna on Jumal, Armastus on Jumal.

4. sajandil elanud ja tegutsenud tuntud kirikuisa Hieronymus on ühes oma piiblikommentaaris jutustanud loo “õnnistatud evangelist Johannesest”, kes elas ja tegutses oma vanas eas Efesose linnas. Oma vanadusest tingituna kanti Johannest jumalateenistusele oma jüngrite kätel, sest ta ei suutnud ise liikuda. Ta ka ei rääkinud kuigi palju midagi muud kui kordas: “Lapsed, armastage üksteist!” Kui tema õpilased viimaks tüdisid samade sõnade kordamisest, olevat keegi küsinud: Õpetaja, miks räägid sa alati vaid seda?” Johannes vastas: “Kuna see on Issanda käsk ja kui täidetakse ka ainuüksi seda, on sellest küllalt!”

Johannes on Jeesuse jünger, kes ka Piibli kirjades kõige enam paneb oma lugejatele südamele Jeesuse armastusekäsu täitmist, sest peab armastust Jumala tundmise ja Jumalas elamise aluseks. Johannes kirjutab oma 1. kirjas: “Käsk, millest ma teile kirjutan, on uus /-/. Kes ütleb enese olevat valguses, ja vihkab oma venda, on siiani pimeduses. Kes armastab oma venda, see püsib valguses ja ta ei ole pahanduseks. Kes aga vihkab oma venda, see on pimeduses ja kõnnib pimeduses ega tea, kuhu ta läheb, sest pimedus on sõgestanud tema silmad.” (1Jh 2:8-11)

Johannes suri kõrges vanuses sealsamas Efesoses. Ta oli ainus Jeesuse apostlitest, kes ei surnud märtrisurma, kuigi teda kiusati mitmelgi korral taga ja üritati tappa. Teda sunniti jooma mürgikarikast ja heideti keeva õliga nõusse. Ta pääses imekombel. Pärimuse kohaselt suri ta 27. detsembril umbes aastal 100 pKr. Ühe pärimuse kohaselt heitis ta ennast ristikujulisse hauda ja palus enesele mulla peale ajada. Kui tema haud mõni aeg hiljem lahti kaevati, ei olevat Johannest sealt leitud.

Küllap on see pärimus seotud evangeeliumitekstiga, mida täna altarist kuulsime, kus kirjutatakse kuuldusest, mis vendade seas levis, et Johannes ei surevatki, sest Jeesus ise ütles tema kohta: “Kui ma tahan, et ta jääb minu tulekuni.” (Jh 21:23).

Vaevalt armastus päästab meid ajalikust surmast, küll aga aitab armastus meil püsida teel Valguse poole, mis ulatub üle surmaraja igavesse ellu. Jeesus ütleb: “Mina olen maailma valgus, kes järgneb mulle, ei käi pimeduses, vaid tal on elu valgus” (Jh 8:12). Kaunist Valguse sünnipäeva kõigile!

Aamen.

---

Tallinna Toomkirik 28.12.2013