2. advendipüha jutlus

Jutlus – Hb 10:35-39
Advendiaja 2. pühapäev.
08. detsember 2013, Toomkirik Urmas Viilma

“Ärge siis heitke ära oma julgust, mis saab suure palga! 36Teile läheb vaja kannatlikkust, et te Jumala tahtmist täites saaksite kätte tõotuse. „Sest veel ainult pisut, pisut, siis tuleb see, kes peab tulema, ega viivita. 38 Aga minu õige jääb usust elama, kui ta taganeb, siis ei ole minu hingel temast head meelt.” Aga meie ei ole need, kes taganevad hukatuseks, vaid need, kes usuvad ja päästavad hinge.” (Hb 10:35-39)

Täna on advendiaja 2 pühapäev. Oleme süüdanud teise advendiküünla. Küünlaid läites tähistame kannatlikku, aga rõõmsat ootamist. Ootame jõule. Samal ajal on 2. advendi sõnumiks Kristuse taastulemise ootus. Mitte ainult jõululapsena, vaid universumi Kuningana aegade lõpul.

Jutluse alustekstiks on lõik Uue Testamendi kirjast Heebrealastele. Esmapilgul juhuslikuna tunduv tekst hakkab meile kõnelema, kui mõistame, miks, millal, milleks ja kellele kirjutaja kirjutab. Seda teades mõistame ka, miks on see tekstilõik valitud just tänase pühapäeva jumalateenistuse kirjakohaks.

Kiri Heebrealastele on üks Uue Testamendi kirjadest, mille adressaadiks ei ole nimetatud ühe konkreetse linna kristlasi ega ka mõnd konkreetset isikut, vaid kirjutatakse heebrealastele. Heebrealasteks võidi nimetada juudakristlasi ehk kristlasi, kes olid juudisoost ning olid järginud juudi usu seadusi, kuid võtnud vastu ristiusu. Nad tundsid hästi Vana Testamenti ja Moosese seadusi ning juudi tavasid ning prohveteeringuid.

Kirja autoriks on peetud nii Paulust kui Pauluse kaastöölisi Barnabast või Apollost. See tähendab, et kiri on kirjutatud nende eluajal ja kirja sisu järgi otsustades siis, kui esimesed kristlased olid puutunud kokku juba tagakiusamistega ning olnud tunnistajaks ka esimeste märtrite usust.

Kõige tõenäolisem kirja kirjutamise aeg on 60-ndate aastate algus või keskpaik. Jeruusalemma esimene piiskop Jeesuse vend Jaakobus heideti Jeruusalemma templimüürilt juutide poolt alla 62. aastal ja 64. aastal toimusid Roomas esimesed kristlaste tagakiusamised, mille käigus surid märtritena nii Peetrus kui Paulus.

Selles kontekstis toimusid kristlike koguduste kooskäimised üksteise kodudes või ka juba kirikuteks muudetud ühiskondlikes hoonetes. Käidi koos, lauldi, palvetati, tsiteeriti mälu ja esimeste üleskirjutuste abil Jeesuse sõnu, loeti ette apostlite tervituskirju, murti leiba, koguti korjandustel annetusi koguduse elu korraldamiseks, leskede ja orbude toetuseks ja oodati… Oodati, oodati, oodati…

Ülestõusnud Kristus oli lubanud, et Ta tuleb tagasi. Tuleb omadele järele. Miks ta viibib? Kui kaua ta viibib? Olukorras, kus keegi peab kohe tulema või midagi peab kohe-kohe toimuma, ei oska ootajad tihtilugu midagi ette võtta. Ollakse ka nõutud, sest ei teata, kas peab kuidagi elu korraldama hakkama või tuleb oodatav kohe ning mingeid korralduslikke samme pole vaja astuda.

Lugedes kirja Heebrealastele näeme, et autor maniseb kogudust olema kannatlik ja püsiv oma kooskäimistes. Võime aimata, et suures ootamises on neid, kes on hakanud väsima, kes enam ei looda või on usku kaotamas. Nende kannatus on katkemas. Autor kirjutab: “Ärgem jätkem unarusse oma koguduse kooskäimisi, nõnda nagu mõnel on kombeks, vaid julgustagem selleks üksteist – ja seda enam, mida rohkem te näete seda päeva lähenevat.” (Hb 10:5)

Algkristlasi, Jeesuse apostleid ja nende õpilasi ja järgijaid iseloomustab Kristuse taastulekuootus. Paljud on veendunud, et Jeesus tuleb ajal, kui mitmed neist on veel elus. Samal ajal vajab kristlik koguduseelu korraldamist ning kirik kui kasvav organisatsioon juhtimist. Nõnda täidavad apostlite lähetatud kirjad ja ka koguduste visiteerimised ühelt poolt usu kinnitavat eesmärki, teisalt ka praktiliste elukorralduslike juhendite andmise ülesannet.

See algkristlaste omaaegne Kristuse vahetu taastulekuootus kajastub täna kirikuaastas just advendiajas. Adventus – tulemine. Eriti pööratakse Kristuse taastulemisele tähelepanu just täna ehk 2. advendipühal. See kajastub meie tänastes pühakirjatekstides. „Sest veel ainult pisut, pisut, siis tuleb see, kes peab tulema, ega viivita.” (Hb 10:37), kirjutab Heebreakirja autor tänases jutlusetekstis oma lugejatele tsitaadi prohvet Habakukilt.

Tänases evangeeliumis kuulsime tähendamissõna arukatest ja arututest sulastest (Lk 12:35-40), kes vastavalt ootavad kuulekalt oma isanda kojusaabumist või väsivad ootamisest ja uinuvad. “Õndsad on need sulased, keda isand tulles leiab valvamas” (Lk 12:37) ütleb Jeesus. Ja lisab oma tollastele kuulajate ja ka meie jaoks, kes täna seda teksti loeme või kuuleme: “Ka teie olge valmis, sest Inimese Poeg tuleb tunnil, mil te ei arvagi!” (Lk 12:40).

Milline on meie valmisolek? Kui Kristus saabub, siis kas magame või valvame… Kas oleme arukad või arutud sulased?

Ilmselt kõigil meil on taskus mobiiltelefon. Me oleme õppinud seda välja lülitama või vähemalt vaigistama neil hetkedel, kui me ei soovi, et keegi meid häirib oma kõnega. Samuti muretseme selle pärast, et telefonihelin võib häirida meid ja meie kaaskondlasi kontserdil, jumalateenistusel, teatris, koosolekul, puhkehetkel, öösel… Kui keegi on meile helistanud sel ajal, kui telefon on olnud väljalülitatud või hääletu, leiame hiljem ekraanilt sellekohase märke: “Vastamata kõne”. Mõnel meist on telefon seadistatud ka nõnda, et helistaja saab jätta meile postkasti salvestatud sõnumi. Sellisel juhul võime tagantjärgi teada saada, mida helistaja meist soovib. Me oleme peaaegu pidevalt valmis üksteisega suhtlema. Vahel on helistaja hiljem isegi ärritunud, kui me pole piisavalt kiiresti tagasi helistanud või on meie lähedased mures, et me pole kontakti võtnud.

Kas oleme suhetes Jumalaga samavõrra valmis? Kas lisaks horisontaalsetele suhetele kaasinimestega on meil ka pidev vertikaalne side Jumalaga? Kas oleme Kristuse astumiseks meie ellu mistahes hetkel valmis? Või on meie vastuvõtja “hääletus” olekus. Äkki oleme selle lausa välja lülitanud ja sellisesse olekusse unustanud! Või ei kuule me enam Jumala häält, sest kõik muud helid ja meid ümbritsev melu takistab meid kuulmast?

Kas pole kõhedusttekitav, et elades infoühiskonnas, kus uudised levivad õhu kaudu ja jõuavad meie telerisse, raadiosse, postkasti, arvuti- ja telefoniekraanile, ei orienteeru me tihti enam selles lõputus uudistevoolus ja infomüras. Me ei oska enam eristada olulist väheolulisest ega õiget valest. Me ei märka enam, kuidas olulised asjad meie ümber muutuvad, sest vähemoluline takistab meid kuulmast ja nägemast.

Nõnda kaotame valvsuse, unustame kannatlikkuse, läheme kaasa tugevama peavooluga ning leiame end lõpuks üha kiiremini kulgevas voolus kuristikku laskumas. Liikudes kaasa peavooluga, mis esindab enamuse arvamust ja üldtunnustatud ja aktsepteeritud arusaamu, kaotame oma põhimõtted, iseena ja oma usu. Aga kõige sellega koos müüme oma hinge!

Heaolu, mugavus, küllus – need on kaasaja maailma jumalad ja ohtlikud kiusatused meile kõigile. Mida parem ja külluslikum elu ning kõrgem elatustase, seda suurem oht kõrvade kurdistumiseks, silmade tuhmistumiseks ja südame kõvenemiseks ligimese kannatustele ja puudusele ning ka Jumala kõnele. Need sümtomid on juba iseloomulikud kogu arenenud läänele. Kahjuks ka meie ühiskonnale.

Kristus ei ole aga kutsumas ennast järgima erinevaid maailma rahvaid rahvustunnuse või geograafilise asukoha põhiselt. Isegi ilmalikustunud läänes elavatel kristlastel on isikliku pääsemise lootus. See puudutab ka meid kõiki, kes me püsime kaannatlikult valvsad ja ärkvel. Et me hoolimata küllusest ja heast elust, mis meid ümbritseb, võrreldes suure osaga lõunapoolsest maailmast, suudaksime hoida oma meeled ja ihu virgena.

Heebreakirja autor kirjutab: “Teile läheb vaja kannatlikkust, et te Jumala tahtmist täites saaksite kätte tõotuse. Aga meie ei ole need, kes taganevad hukatuseks, vaid need, kes usuvad ja päästavad hinge.” (Hb 10:36,39).

Advendiaeg on ka paastuaeg – väike paast. Seda just selleks, et väljuda mugavusstsoonist ja teritada meeli. Kuidas keegi iganes seda paastu peab, on selle eesmärgiks ärgata üles nii vaimselt kui ihulikult. Olla ooteseisundis, valmistuda Kristuse saabumiseks nii aegade lõpul kui ka jõuluööl. Varakristlik kõrbeaskeet isa Poimen on öelnud: “Nii nagu suits peletab mesilased eemale ja võtab neilt ära nende töö magusa, nii peletab ka kehaline mugavus hingest jumalakartuse ning kahjustab kogu hinge olemuse”.

Väga lihtne on lasta oma vaimul uinuda ja keskenduda vaid ihulike ja meeleliste vajaduste rahuldamisele. Suure osa oma ajast me ilmselt sellega ka tegeleme. Väga paljud tegelevad aga ainult sellega.

Jeesuse õpetused evangeeliumites ja ka apostlite kirjad räägivad aga palju just püsivusest, ustavusest, kannatlikkusest, teenivast valvelolekust. See ei väljendu meie elus teadlike tegude ja teenetega, millega sooviksime ära teenida Jumala tähelepanu või kiitust, vaid see on meie usuhoiak, mille viljadeks on vastavad teod ja elu. Mitte teod tegude pärast, vaid usk esmalt. Kuidas seda saavutada?

Küllap oleme kuulnud ütluseid: “Inimene on see, mida ta sööb!” või “Ütle, kes on su sõbrad ja ma ütlen, kes oled sina ise!” Ka Jeesus ütles midagi sarnast enda kohta, mis on seotud samastumisega. Ta ütles: “Mina ja Isa oleme üks” (Jh 10:30). Aga ta ütles veel midagi, mis innustab ka meid kannatlikkusele ja valvelolekule Temaga kohtumiseks. Johannese evangeeliumi 14 peatükis ütleb Jeesus: “Veel pisut aega, ja maailm ei näe mind enam, aga teie näete mind, sest mina elan ja ka teie peate elama. Sel päeval te tunnete ära, et mina olen oma Isas ja teie minus ja mina teis. Kellel on minu käsud ja kes neid peab, see ongi see, kes armastab mind. Aga kes armastab mind, seda armastab mu Isa, ja mina armastan teda ning näitan talle ennast.” (Jh 14:19-21)

Ei ole muud õpetust õigeks valvamiseks, ustavuseks ja ettevalmistuseks Kristuse taastulekuks kui armastus. See ongi Jumala tahte täitmine, millest kirjutab Heebrea kirja autor tänases jutlusetekstis, ja mis kannatlikkuse ja usus püsimise kaudu tagab hinge päästmise.

Seega, valvakem ja hoidkem kinni oma usust armastuse kaudu, siis pärime igavese elu!

Aamen.

---

Tallinna Toomkirik 10.12.2013