Pühapäevane jutlus

23. pühapäev pärast nelipüha, 27. oktoober 2013
Tallinna Piiskoplik Toomkirik
Õpetaja Urmas Viilma

“Seepärast on taevariik kuninga sarnane, kes tahtis oma
 sulastega arvet teha. Kui ta siis hakkas arvet tegema, toodi ta ette üks, kes
 võlgnes talle kümme tuhat talenti. Et tal aga maksta ei olnud, käskis isand müüa tema ja ta 
naise ja lapsed ja kõik, mis tal oli, ning maksta. 
Siis see sulane kummardas teda maha heites ja ütles: „Ole 
minuga pikameelne ja ma maksan sulle kõik!” Ja isandal hakkas sulasest hale, ta laskis
 tal minna ning kustutas laenu. Aga kui see sulane oli välja läinud, leidis ta ühe kaassulase, 
kes võlgnes talle sada teenarit. Ja temast kinni haarates 
kägistas ta teda ja ütles: „Maksa, mis sa võlgned!” 
Siis see kaassulane palus teda maha heites: „Ole minuga
 pikameelne ja ma maksan sulle!” Aga tema ei tahtnud, vaid läks ning laskis ta heita vangi, 
kuni ta oma võla ära maksab. Kui nüüd teised sulased nägid, mis sündis, olid nad väga
 nördinud ja tulid ning kaebasid oma isandale kõik, mis oli
 juhtunud. Siis kutsus isand tema enese juurde ja ütles talle: „Sa
 tige sulane! Ma kustutasin kogu sinu võla, sest sa palusid 
mind. Eks siis sinagi oleksid pidanud halastama oma kaassulase
 peale, nõnda nagu mina sinu peale halastasin!” Ja ta isand vihastas ning andis ta piinajate kätte, kuni
 ta maksab ära kõik, mis ta temale võlgnes. 
Nõnda teeb ka minu taevane Isa teile, kui teie igaüks kogu 
oma südamest ei anna andeks oma vennale.” (Mt 18:23-35)

Tänane tähendamissõna, mille leiame ainult Matteuse evangeeliumist, omab Piiblis mõnesalmilist eellugu. Nimelt tuleb Peetrus Jeesuse juurde ja küsib Temalt, mitu korda võib vend venna vastu patustada, et talle veel andeks anda. Kas läheb piir seitsme korra juurest? Jeesus vastab, armu ja andeksandmiste piiramatusele viidates: “kas või seitse- kümmend seitse korda.” Õige venna- ehk ligimesearmastuse juures ei loeta eksimuste ega ka andeksandmiste kordi. Eks ole seegi osa ajalikust maailmast, kui tahame asju mõõta, kaaluda üles lugeda. Jumalariigis ei ole mõõdetavat armu, on piiramatu ja mõõtmatu arm ja halastus. Nõnda on ka eksimuste puhul ainsaks piiriks, mille Jeesus seab, kogu südamest tulev andeksandmine. Kui suur või mahukas on kogu süda?

Oma sõnade illustreerimiseks vestab Jeesus loo südametust sulasest, kellele kuningas andestas ja tema võla kustutas, kuid kes ise oma võlausaldaja suhtes näitab välja halastamatust. Jeesuse jutustatud nn taevariigi tähendamissõnades, milliseid on Piiblis mitu, on taevariigi võrdpildiks tavaliselt Jumal või jumalik toimimisviis. Tähendamissõna kaudu avaneb kuulajale taevariigi perspektiiv, mida saab võrrelda maise eluga ja siinsete normidega. Reeglina need kaks omavahel vastanduvad. Jumalik piiramatu arm ja õiglus asetatakse inimliku ja piiratult käsumeelse elukorralduse kõrvale.

Nii leiame tänasest loost kuningale alluva sulase, kes isiklikult oma isanda palge ette tuuakse, kuna tema võlg on ülisuur. Jeesus nimetab võla suuruseks 10 000 talenti. Meie, kes me seda numbrit loeme või kuuleme ei mõista selle võla tegelikku suurust, kui meil pole millegagi võrrelda. Mida suuremaks muutuvad arvud, seda hoomamatuks jääb nende tegelik sisu ja ühel hetkel ületatakse piir, mille puhul kaob isiklik tunnetus või ka emotsioon. Et siiski paremini mõista võlgniku võla määra ja kuninga armu suurust, olgu öeldud, et kuningas Heroodese aastapalgaks on välja arvutanud tollastes vääringutes 900 talenti. Nõnda võlgnes sulane oma kuningale tema 11 aasta palga.

Kui taheme tulla kaasaega ja numbreid muuta veelgi arusaadavamaks, võime võrdluse aluseks tuua meie presidendi palga, mis tänase palgataseme juures, mille riigikogu on määranud, teeks 11 aasta jooksul kokku (11 x 72724 eurot) 800 000 eurot ehk 12,5 miljonit eesti krooni. Nii suur oli tinglikult võlgniku võlg oma isanda ees. Nagu näeme, muutuvad nii suured numbrid hoomamatuteks. Kuninga juurde toodi sulane, kellel ilmselgelt polnud võimalikki maksta isiklikult oma sulaseteenistusest tagasi nii suurt võlga. Jeesus tahab kuulajaile nii suuri numbreid nimetates näidata võla piiramatut ulatust. Kui kuningas saab aru, et võlgnik ei saa võlga maksta, annab ta tollase ühiskonnakorralduse kohaselt loogilise käsu, mille Matteus meile vahendab. “Et tal aga maksta ei olnud, käskis isand müüa tema ja ta 
naise ja lapsed ja kõik, mis tal oli, ning maksta.”

Sisuliselt tähendab see meie kaasaegses ühiskonnas isiklikku pankrotti, kus kogu võlglase vara müüakse võla katteks ja
jagatakse võlausaldajate vahel. Kuna Jeesuse aegne ühiskond tundis orjapidamist, tähendas see ka võlglase pereliikmete orjaks müümist. Ühest küljest oli selline käik halastamatu, sest tähendas inimese vabaduse piiramist ja omandist ilma jätmist. Teisest küljest lahendas selline korraldus ka sotsiaalsed probleemid. Pankrotistunud pereisa tõttu oleks kogu pere peavarjuta ja nälga jäänud. Orjal oli aga katus pea kohal ja söök laual. Ori ei pidanud kerjama ega tänaval või koobastes ööbima. Meile täna mõistetamatu elukorraldus oli tookordsete arusaamade kohaselt arukas ja lahendas paljud probleemid, mis tänastegi inimeste jaoks on igapäevased.

Jeesus ei taha aga kuulajaile, kelleks on ilmselt peamiselt Peetrus koos ülejäänud jüngritega, rääkida ühiskonna sotsiaalsest korraldusest. Üldiselt ei keskendu Jeesus tihti sellele. Tal pole sotsiaalpoliitilist manifesti, kuigi ta pruugib tihti teravaid sõnu rikkuse ja ahnusega seoses. Jeesus ei olnud poliitiline messias.Ta tuli Jumala riiki kuulutama ja tõi selle oma isikus ja õpetuses eelmaitsena juba oma kuulajate ja järgijate hulka. Tänagi ei esinda seda eelmaitset või Jumala kuningriiki mitte vasak- või parempoolne maailmavaade, astmeline või proportsionaalne tulumaks, vaid kirik – Kristuse ihuna. Koosnedes piiratud ja vigadega lihtsatest inimestest, nagu seda olid ka Jeesuse valitud jüngrid. Kuid see kirik vahendab Kristuse käsul ainsana Jumala armu.
Jeesus kõneleb kuninga võlausaldaja määratust võlast vaid selleks, et mõistaksime paremini õiglase kuninga, kes on Jumala võrdkuju, edasist käitumist. Kui ta on andnud käsu toimida võlgnikuga tookordsete seaduste alusel ja müüa kogu võlgniku vara koos pereliikmetega, toimub jutustuses pööre. Matteus vahendab meile Jeesuse sõnu: “Siis see sulane kummardas teda maha heites ja ütles: „Ole 
minuga pikameelne ja ma maksan sulle kõik!” Ja isandal hakkas sulasest hale, ta laskis
 tal minna ning kustutas laenu.”

Jeesus rääkis meile sulase 10 000 talendi ehk tinglikult 800 000 euro ehk 12,5 miljoni eesti krooni suurusest võlast selleks, et kuulajad mõistaksid isanda armu suurust. Võlg oli nii suur, et seda poleks olnud võimalik tasuda ka kogu sulase vara müües. Isandal hakkas sulasest hale. Ta ei vähendanud võla suurust. Ta ei määranud uut ja väiksemat summat. Kuningas laseb oma sulasel minna (laskis ta võlavangist vabaks) ja kustutas laenu. Selline armulikkus on enne- kuulamatu. Oli seda Jeesuse päevil, kuid on seda enam meie kaasajal.

Kuid selline on Jumal! Mitte seitse korda või ka seitse- kümmend seitse korda, ei tule meil andestada eksinud vennale, vaid piiramatult – kogu südamest! Jumala süda on mõõtamatu ja meie süü ja võlg samavõrra mõõtmatu. Meie oleme sulased, kes on võlgu 10 000 teenarit – 10 000 armastusetegu, 10 000 naeratust, 10 000 head sõna, 10 000 andeksandmist oma vennale. Meie võla on Jumal kustutanud. Ta on selle Jeesuse verega meie pealt maha pesnud, andes oma Poja meie pattude, meie võla eest surma. Milline on meie vastus?

Kuidas toimis tähendamissõna sulane, kelle võla isand oli kustutanud. Ta toimib nii, nagu väga paljud meiegi seast käitume. Me läheme otsima palki oma venna silmast. Me läheme meelde tuletama oma ligimesele tema võlga ja süüd meie ees. Jah, selleks on meil õigus ja seda Jeesus ei kritiseerigi. Ta annab hinagu sellele, mis järgneb. Ka sulane, kellel isand oli kogu võla kustutanud läks otsima oma kaassulast, et talle tema võlga meenutada. Matteuse vahendusel loeme: “Aga kui see sulane oli välja läinud, leidis ta ühe kaassulase, 
kes võlgnes talle sada teenarit. Ja temast kinni haarates 
kägistas ta teda ja ütles: „Maksa, mis sa võlgned!” 
Siis see kaassulane palus teda maha heites: „Ole minuga
 pikameelne ja ma maksan sulle!” Aga tema ei tahtnud, vaid läks ning laskis ta heita vangi, 
kuni ta oma võla ära maksab.”

Kaasulase võlg oli 100 korda väiksem ehk 100 teenarit, ehk meie varasemate võrdluste kohaselt 8 000 eurot või 125 000 eesti krooni. Need on summad, mis on hoomatavad ja ilmselt paljude eestlaste laenud pankade eest on kaasajal võrreldavad selle summaga. Jeesus aga ei tahtnud taas keskenduda muule kui sellele, et kassulase võlg oli 100 korda väiksem kui sulase enda võlg isanda ees. Ka kaassulane pöörub oma võlausaldaja poole sõna-sõnalt samasuguse palvega kui oli sulane kuninga poole pöördunud: „Ole minuga
 pikameelne ja ma maksan sulle!”. Võlausaldaja teguviis on aga kardinaalselt erinev. Tema südames polnud halastusel ega andestusel kohta. Ta heidab võlgniku võlavanglasse kuniks ta maksab. See tähendab aga ebaproportsionaalselt suurt karistust võlaga võrreldes. Inimene, kes on vanglas ei saa oma võlga maksta, sest puuduvad võimalused võla kustutamiseks tööga või ka muul viisil. Südametu sulane määras võlgnikule tagasimakstavas suuruses võla eest igavese karistuse.

Jeesuse jutustatud kahes erinevas võlajuhtumis on üks sarnane ja ühendav lüli, millele ka juba viitasin. Mõlemad võlgnikud paluvad pikameelsust oma võlausaldajalt. Nad alanduvad isanda ette ja paluvad armu. Ja see on üks tänase mõsitujutu tuumadest. Jeesus näitab ära, milline on õige hoiak, kui seisame patustena, võlglastena Jumala ehk oma võlausaldaja ees. See on palvehoiak. Me palume Temalt armu, sest me ei suuda ise oma võlga tasuda. Ja Jumal õiglase isandana kustutab meie võla, kuid ta ei tee seda enne, kui oleme andestust ja armu palunud.

Selle loo sisu juhib meid pihi ja patutunnistuse radadele. Kui me oma patte ja eksimusi ei tunniste ega neid kahetse ja andeks palu, ei ole ka isanda armu. Jumala arm muutub nähtavaks seal, kus seda vajatakse. Kes Jumala armu ei vaja, see ka seda ei näe ega saa ka sellest osa. Need on inimesed, kes ütlevad: ma pole pattu teinud; mul pole midagi üles tunnistada ega kahetseda! Kui nii, siis pole ju Jumalal ka midagi andeks anda ja nõnda elavadki need inimesed ilma Jumala(kogemuse)ta oma inimlikus õiguses ja uhkuses.

Tänesel mõistujutul on ka kurblooline ja hoiatav lõppuosa. Sulane, kes kaassulasele ei andestanud tuleb uuesti kuninga palge ette ja saab, mida ta tegelikult südametu sulasena väärib. Jeesus jutustab: “Siis kutsus isand tema enese juurde ja ütles talle: „Sa
 tige sulane! Ma kustutasin kogu sinu võla, sest sa palusid 
mind. Eks siis sinagi oleksid pidanud halastama oma kaassulase
 peale, nõnda nagu mina sinu peale halastasin!”  Ja ta isand vihastas ning andis ta piinajate kätte, kuni
 ta maksab ära kõik, mis ta temale võlgnes.”
See on kirjeldus igavestest kannatustest, mis saab osaks sellele, kes on südametu. Kui sellel sulasel oleks olnud armu ja halastust pisutki…, kuid tema kohta öeldakse, et ta on tige ja südametu. Jeesus võtab oma jutustuse kokku: “Nõnda teeb ka minu taevane Isa teile, kui teie igaüks kogu 
oma südamest ei anna andeks oma vennale.”

Arm, mis teiste suhtes armu ei ilmuta, tühistub – tema asemele asub halastamatu õiglus (E.Salumaa). Kui hakkame mõtlema selle peale, et Jumal mõistab õiglast kohut, siis on see hirmutav. Sellisel juhul mõistetakse meile kõigile meie tegusid ja tegematajätmisi mööda. Selliselt toimib inimeste kohtusüsteem. Me taotleme õiglast kohut ja arvame, et selline võiks olla ka Jumala kohus. Siin aga kehtivad Pauluse sõnad Rooma kirja 3 pt: “Siin ei ole erinevust,
 23 sest kõik on pattu teinud ja ilma jäänud Jumala kirkusest”.
Meie lootus kristlastena on võlgniku lootus isanda armule.

Midagi muud meil pole õigust loota. Kas mõistame seda?! Õiguse kohaselt mõsitetakse meid südametu sulase kombel piinajate kätte, kuniks maksame oma võlad. Nõnda teeb valesti igaüks, kes läheb Jumala juurde õigust ja õiglust taga nõudma, sest seda nõudes me ka Jumala õiglase kohtumõistmise saame. Siis pole enam armul ja halastusel kohta.

Jeesus räägib aga tänase loo selleks, et jüngrid mõistaksid Jumala armu määramatust ja toimiksid ka ise andeks andes suuresüdameliselt. Et meie arm oleks suur oma vendade suhtes. Siis on meil armulootus, mida Paulus oma Rooma kirja 3 pt samuti nimetab: “ning (meid) mõistetakse õigeks Jumala armust päris muidu, lunastuse 
kaudu, mis on Kristuses Jeesuses”!
Aamen.

---

Tallinna Toomkirik 27.10.2013