Eesti lähiajalugu on peale Teist maailmasõda olnud suuresti seotud oma rahvuse, kultuuri ja tõekspidamiste hoidmise ja talletamisega. 1944. aasta põgenikelaine tulemusena tekkinud eesti kogukondades maailma erinevais paigus alustati tööd koguduste loomiseks.
Kirik jätkas oma teenimistööd nii okupeeritud Eestis kui vabas maailmas. Vaatamata sellele, et nii kirikust kui rahvast jooksis läbi okupatsiooni eraldav joon, teeniti ühte rahvast ja Jumalat.
Taasiseseisvumine avas uued võimalused dialoogiks ühe kiriku üle. Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku ja Eesti Evangeeliumi Luteri Usu Kiriku ühendamise nõukogu väljendas 30. aprillil 1993 Stockholmis seisukoha, et me oleme olnud üks kirik.
13. novembril 2010 kirjutasid Tallinnas Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku peapiiskop Andres Põder ja Eesti Evangeeliumi Luteriusu Kiriku peapiiskop Andres Taul alla nähtava ühtsuse lepingule, mis kinnitab meie ühist usku ja on vajalik meie rahvasse rebitud haava parandamiseks ning on osaks rahva tervendamisel.
28. novembril 2010 tähistatakse nähtava ühtsuse taastamise tänupäeva Torontos. Kiriku ülemkarjane on peapiiskop, asukohaga Tallinn ning Välis-Eesti piiskopkond jätkab tööd oma ajalooliselt välja kujunenud piirkondades väljaspool Eestit.
Refereeritud EELK kodulehelt www.eelk.ee
Fotod: Mari-Ann Kelam