Toomkiriku altar

1684. aastal hävis Toompea suures tulekahjus koos kiriku varasema sisustusega ka altar, mille oli kirikule annetanud riigihoidja (Statthalter) Philipp Scheidingen. 13. detsembril 1691 W. Bergi koostatud Toomkiriku põhiplaanil on märgitud ajutine altar.

Eestimaa kindralkuberner Axel Julius De la Gardie lasi uue retaabli valmistada puunikerdaja Christian Ackermannil (Tallinnas 1672-1710?) ning Eestimaa rüütelkonna maalijal, Tallinnas sündinud Ernst Wilhelm Londiceril (1655-1697). Altari korpuse valmistajana on mainitud tisler Hermann Berentsit. Leping Chr. Ackermanniga Toomkiriku altariseina valmistamiseks sõlmiti 1694. aastal. Tööd rahastas Rootsi kuningriik. Altarisein pidi valmima järgmise aasta lihavõteteks, kuid töö erilise keerukuse tõttu lõpetas Chr. Ackermann selle alles 1696. aastal. Altariseina visandi autor on mõnedel andmetel Rootsi kuninglik arhitekt Nicodemus Tessin jun (1654-1728).

Altar on üles ehitatud kahekorruselise antiikportikusena, mille keskosa katab rikkaliku dekooriga baldahiin aedicus`e ja peakorruse vahel. Tõenäoliselt 19. sajandi renoveerimise käigus on altar tõstetud kaheastmelistele baasidele, muutes sellega barokk-altaritele tüüpilised proportsioonid klassitsistlikult saledaks ning kõrgusesse pürgivaks. Sellega suurendati ka peakorruse altarimaali, vahetades välja siseraami ning tõsteti maali kahelt poolt piiravad apostlite Peetruse ja Pauluse elusuurused ümarfiguurid kõrgetele postamentidele. 19. sajandil asendati ka baldahiini kartuššil olnud Karl XI initsiaalid sümboolse tähekombinatsioongiga AΩ ning asetati kunagise altarimaali „Jeesus ristil” kohale aedicus´el nišš „Jumal Päikesega”. Peakorruse kohal flankeerivad altarit istuvad evangelistifiguurid. Baldahiini kohal lendavad inglid on kandnud linti (tõenäoliselt Kristuse surilina) ning kandnud nüüdseks kadunud kannatusatribuute. Altari kohal flankeerib lipuga Kritus Salvator, tallates jalge alla madu. Temast kahel pool põlvitavad paremal Maarja Magdaleena ning vasakul tõstetud käega ingel nurkades põlevate urnide vahel. Altari kivist sokkel mensa külgedel ei valminud ilmselt Chr. Ackermanni töökojas, vaid on eraldi tellitud.

1866. aastal toimus Toomkiriku altariseina põhjalik uuendamine. Parandustööde projekti koostas arhitekt Otto Pius Hippius (1826-1883), Peterburi Kunstiakadeemia professor ja akadeemik. Barokse retaabli klassitsistlikumaks ümberehitamise käigus paigaldati retaabli põhikorruse keskväljale Düsseldorfis tegutsenud noorelt, Eestimaalt pärit kunstnikult, Franz Karl Eduard von Gebhardtilt (1838-1925) tellitud maal Kristus ristil. Kogudus oli temalt tellinud töö kunstnik Leopold Pezoldi soovitusel. Lisakorruse keskele paigaldati kullatud vineerist päikeseketas Jumala heebreakeelse nimega. Samaaegselt toimus altariseina ülevärvimine ja kuldamine. Polükroomia ehitati üles tume- ja helehalli paekivi imitatsioonile. Vahetati välja puudunud nikerdetaile.

1866. aasta 16. oktoobril kaunistas Düsseldorfis töötanud baltisaksa kunstnikult E. von Gebhardtilt tellitud altarikompositsioon Kristus ristil esmakordselt Toomkiriku pidulikku pühapäevast jumalateenistust. Maali tagaküljel on autori märgistus Eduard GebhardT. Düsseldorf dem 8ten Juni 1886. (teistel andmetel Eduard von Gebhardt 8.Junii 1866 DüsselDorf.). Gebhardti maali järgi maalis Ants Laikmaa 1900-1901 Pärnu-Jaagupi kiriku altaripildi.

 1927. aasta remondi käigus tehti altari juures ilmselt ka värvimistöid – vähemalt 12. septembrist pärit eelkalkulatsioonis seisab: Koor, kantsel ja altari lagedamad kohad õlivärviga värvida, ornamentlikud osad värviga välja parandada.

2. aprillil 1936. a. koostatud tööde kavas on Altari sisemuse tõstmine. 9. juunil teatas haridusministeerium, et enne loa andmist altarilaua tõstmiseks 30 sentimeetri võrra peab prof. S. Karling tulema asjaga kohapeal tutvuma.

1960 – 1980 toimusid altariruumis lühemate ja pikemate vaheaegadega remondi- ja restaureerimistööd, mille käigus taastati altaritagune võlv, paigaldtati uus valgustus, kohale seati altariruumi uus kullatud lukukivi, kinnitati ja puhastati roided, värviti kaared, lagi ja seinad, uuendati osaliselt altari põrand ning puhastati ja kaeti õlivärviga altarivõre sisemine külg.

1996. aastal võeti ette altari juures suuremad ümberkorraldustööd. Koguduse aruandes märgib õpetaja Ivar-Jaak Salumäe: Aruandeaasta suurim ettevõtmine oli peaaltari konserveerimine selle 300-nda aastapäeva puhul. Kuna Toomkogudus on olnud jumalateenistus-uuenduse katsetuskogudus, on aruandeaasta jooksul toimunud täiendavad muudatused jumalateenistuse korras. Märkimisväärseim uuendus on see, et altarilaud on toodud eraldi altariseinast ja armulaualiturgia toimub altarilaua taga, kogudusele nähtavalt.

Altari renoveerimise ja altarilaua ümberehitamise järel toimetas pühitsemistalituse 10. augustil 1996 praost Gustav Piir.

1998. aastal teostas Ennistuskoda Kanut altarimaali restaureerimistööd: maalipinna puhastamine, lakikihi õhendamine, kruntimine, toneerimine ja kaitsekihiga katmine. Osaliselt toetas restaureerimsitöid Gebhardti järeltulija Johann Christian Bosse Bremenist Saksamaalt. Maali, mille mõõtmed on 278,5 x 183,5 sentimeetrit, korrastasid konservaatorid M. Mängel, J. Kukina ja Ü. Veski 25. augustist kuni 25. septembrini, mil maal tagastati kirikule.

Artikli koostamisel kasutatud materjali Andres Mihkelsi käsikirjalisest teosest “Kogudus ja tema koda. Tallinna Püha Neitsi Maarja Piiskopliku Toomkogudse ajaloost”, Tallinn 2007.