8. septembril möödub 20 aastat Porvoo lepingu allkirjastamisest

 

 

Eesti Evangeelne Luterlik Kirik on  20 aastat Porvoo osadukonna liige. Selle puhul toome teieni 10 aastat tagasi õpetaja dr Tiit Pädami poolt kirjutatud artikli Eest Kiriku lehele. See artikkel annab ilusa ülevaate osaduskonna tähendusest ja ülesannetest. 

 

Hans Christian Anderseni muinasjutus «Inetu pardipoeg» koorub ühest munast ilusate partide perre poeg, kes erineb kõigist ülejäänutest. Seetõttu peetakse teda omade keskel inetuks. Alles kuude pärast näitab end tema tegelik kuju – ja see on kaunis. Küllap sarnaselt võib kirjeldada ka Porvoo ühisavaldust paljude teiste oikumeeniliste lepete seas.

8. septembril 1996. aastal allkirjastati pidulikul jumalateenistusel Tallinna Piiskoplikus Toomkirikus Porvoo leping. Paremal seisavad EELK esindajatena Porvoo-protsessis EELK Konsistooriumi esindajatena osalenud Toomas Paul ning Tiit Pädam, kõneleb Alar Laats. Nemad kandsid ette deklaratsiooni ingliskeelse teksti. Sama leping allkirjastati ka Trondheimis ja Londonis.

Hoolimata saamisloo sarnasusest varasematega, on nüüd, 10 aastat pärast «sündi», võimalik vaadata tagasi osaduskonna kujunemisele. See, mida algselt peeti ebaõnnestunud katseks ning palju kritiseeriti, on osutunud elujõuliseks ühenduseks.

Käesoleval aastal täitub 10 aastat ajast, mil jõustus Põhja- ja Baltimaade luterlaste ning Suurbritannia anglikaanide üksteise täieliku tunnustamise ning osaduse leping.

Milleks meile osadus?

Üks nooremapoolne teoloog küsis hiljaaegu väitluses kolleegilt, mis on tema kogudusel puudu kirikuks olemisest? Tõesti, mis oli või on tal puudu? Ka siis, kui ta vastab kõigile Martin Lutheri esitatud kiriku seitsmele tundemärgile? Kuigi adekvaatne vastus jäi saamata, tunnistab küsimuse püstitamise viis vähemalt osaduse puudumisest teiste kogudustega.

Ja edasi peab küsima: kellele või milleks osadust ikka vaja on? Kas see on oluline kirikute ühise ning ühtse tunnistuse andmiseks maailmas? Porvoo ühisavaldus vastab viimasele küsimusele jaatavalt ning lisab, et osadusel on veelgi kaugemale ulatuvam tähendus kristlastele ja kirikutele.

Porvoo nime sai ühisavaldus katedraali järgi, kuhu 1992. aastal, läbirääkimiste viimasel pühapäeval, kogunesid arutelus osalenud kirikute esindajad ühiseks armulauaga jumalateenistuseks.

Seejärel saadeti ühisavaldus arutamiseks diskussioonis osalenud neljale anglikaani ning kaheksale Põhjamaade ning Balti luterlikule kirikule. Kirikutelt oodati ühisavalduse ühe osa, nn Porvoo deklaratsiooni heakskiitmist. Pärast Õpetajate Konverentsi positiivset eksperthinnangut kiitis EELK Kirikukogu deklaratsiooni 19. aprillil 1994. aastal heaks.

Algus ajaloos

EELK jaoks ei olnud otsesuhted Inglise kirikuga tundmatud varemgi. Juba 1930. aastatel allkirjastasid kirikud pärast teoloogilisi läbirääkimisi lepingu kantsli ja altari osadusest. See sai oluliseks II maailmasõja käigus Eestist põgenenud kristlaste teenimisel Euroopas. Teiste Balti- ning Põhjamaade luterlike kirikutega olid EELK-l traditsiooniliselt head ja lähedased suhted.

Uus protsess algas EELK jaoks 1989. aastal, kui Rootsi kiriku peapiiskop ja Põhjamaade Oikumeeniline Nõukogu kutsusid EELK esindajad teoloogilistele läbirääkimistele. Konsistoorium otsustas nendel kirikutevahelistel läbirääkimistel põhimõtteliselt osaleda, hoolimata eesmärkide algsest ebaselgusest. EELK esindajateks nimetas konsistoorium praost Toomas Pauli ning allakirjutanu.

Kauged ja lähedased

Paljudes kogudustes üle Eesti kantakse igal pühapäeval eestpalves Jumala ette ka mõni Porvoo osaduskonda kuuluv piiskopkond selle juhi ning erilise töövaldkonnaga, mille eest nad ise eestpalvet on palunud. Juba aastaid on ajaleht Eesti Kirik neid eestpalvesoove ära trükkinud. See on side, mis võib tunduda kauge ja tühisena, kuid lähemal arutlemisel võib sellele leida väga sügava tähenduse.

Ühest küljest väljendab selline eestpalve usku, et meil on palveid kuulev Issand, kellele nii meie kui meile tundmatud inimesed kaugel ja lähedal ühiste palvesoovidega Tema tõotuse peale lähenevad. Teisalt anname ühise eestpalve läbi tunnistust kirikute piireületavast kristlaste ühtekuuluvusest. Ja nende palvete kaudu saame üheks palvetavaks kristlaskonnaks.

See on vaid üks näide uuest tegelikkusest, mille Porvoo osaduskond on loonud. Porvoo protsessi üheks eesmärgiks on lähendada selles osalevaid kirikuid nii teoloogiliselt kui ka ühises teenimises.

Koostöö edeneb

Porvoo ühisavalduse tekst ei ole kerge lugemine teoloogidelegi. See on mitmekihiline ning rajaneb paljudel varasematel kokkulepetel. Dokumendi kandvateks teemadeks on ühine arusaam kirikust, selle ühtsusest, apostellikkusest ja missioonist ning vaimuliku ameti osast kiriklikus teenimises.

Siiski ei piirdu ühisavaldus pelgalt teoloogidelt heakskiidu leidnud teoreetiliste tõdemustega, vaid esitab väljakutse kirikute kõigile liikmetele. Seda eelkõige seal, kus räägitakse allakirjutanud kirikute omavahelistest suhetest ning kohustustest teenitava maailma ees.

EELK on vastanud neile väljakutsetele kahepoolsete suhetega mitmel tasandil ning mitmes valdkonnas: suheldakse nii kirikupeade, praostkondade, koguduste, allasutuste kui ka koguduseliikmete tasandil. Põhilisteks koostöövaldkondadeks on lisaks ühistele jumalateenistustele olnud teoloogiline uurimistöö ja haridus, kirikumuusika, diakoonia ning töötegijate vahetus.

Osadus kui eeskuju

Porvoo ühisavalduse tähendus ei piirdu ainult liikmeskirikute omavaheliste suhete ning osadusega. Kuigi see on sundinud ja innustanud osalejaid tegelema enesemääratlusega, on ta esitanud väljakutse ka paljudele teistele kirikutele maailmas. See on saanud mitme luterliku kiriku karmi kriitika osaliseks, kuid saavutanud samas ka järgimist: sarnasele omavahelisele ühtsusele on jõudnud mitu luterlikku ning episkopaalset kirikut Ameerika Ühendriikides ja Kanadas.

Lisaks on Porvoo nihutanud oikumeenilise dialoogi piire ja kujundanud visiooni uutest võimalustest kirikute vahel.

Ükski ühisavaldus, kuitahes heade partnerite vahel sõlmitud, ei suuda vältida lahkarvamusi ega ajutisi erimeelsusi. Porvoo osaduskonna üheks viimase aja tundlikuks küsimuseks on kujunenud Rootsi kirikukogu otsus kiriklikult laulatada samasoolisi inimesi. See otsus on tõstatanud küsimuse kirikutevahelise osaduse tähendusest ning selle praktilisest väljundist.

Käesoleval aastal Walesis kogunenud kirikujuhtide konverentsil otsustati need probleemid võtta töökavasse.

Paljudes kirikutes tähistatakse tänavu Porvoo ühisavalduse allkirjastamise 10. aastapäeva. EELK ühineb nende kirikutega, kes sel aastal tänumeeles annavad tunnistust ühest 20. sajandi haruldasest saavutusest kristliku ühtsuse teel.

«Oi kui suur on maailm!» ütlesid vastsündinud pardipojad muinasjutus. Porvoo on laiendanud ka meie maailma.

Porvoo lepinguga on ühinenud kuus anglikaani kirikut ja kuus Põhjamaade ja Balti luterlikku kirikut: Inglismaa kirik, Iirimaa kirik,  kirik Walesis, Soome Evangeelne Luterlik Kirik, Islandi Evangeelne Luterlik Kirik, Norra kirik, Rootsi kirik, Eesti Evangeelne Luterlik Kirik. Taani kirik ja Läti Evangeelne Luterlik Kirik on vaatlejaliikmed.

Porvoo ühenduse kirikujuhid saavad regulaarselt kokku iga nelja aasta tagant, kirikupead kohtuvad üle kahe aasta. Viimati kohtusid kirikujuhid, kelle seas võib olla ka ilmikliikmeid, tänavu märtsis Walesis, kirikupead said kokku eelmise aasta oktoobris Norras Trondheimis.

Porvoo deklaratsiooniga ühinenud kirikud:

* peavad liikmeskirikuis ristituid oma liikmeteks
* liikmete vahel on armulauaosadus
* usk tugineb Nikaia-Konstantinoopoli usutunnistusele
* tunnistatakse ühist evangeeliumi ja ameteid ilma     ümberordinatsioonita.

 

 

---

Tallinna Toomkogudus 07.09.2016