Rochesteri piiskopi jutlus Tallinna Toomkirikus

Jh 1:17; 2Kn 4:1-7

Õed ja vennad Kristuses, mul on suur rõõm olla koos teiega, olla koos palves ja ülistuses ning kinnitada sõprust EELK ja Rochesteri piiskopkonna vahel. Algaval nädalal kirjutame teie kiriku vaimulike konverentsil alla lepingule, et taas kinnitada seda sõprust, kui käime koos Kristuse teel, tema jüngritena üheskoos Jumalat kiites ja palvetades ning andes tunnistust Jumala armust Jeesuses Kristuses.

Johannese evangeeliumis tunnistatakse, et “arm ja tõde [on] aga tulnud Jeesuse Kristuse kaudu” ning seal tuuakse meie ette ka mitmeid juhtumeid, kus Jumala armulikkus esile kiirgab. Ent kuigi arm ja tõde tulid Jeesuse Kristuse kaudu, pole Jumala armulikkus kindlasti mitte leitav vaid Uue Testamendi lehekülgedelt. Sest Jumala isik ja loomus on igavene, Jumala olemus on sama enne aegade algust. Juba loomistegu iseenesest on arm, sest see on vaba Jumala vaba tegu, kes annab lahkelt ja külluslikult, luues meid ja kõike, mis on olemas. Loodu rikkus, mitmekesisus, keerulisus ja imelisus räägivad Jumala armulikkusest. Psalmides, nagu täna psalmis 105, kuuleme Jumala väest ja armust, kui ta oma rahva vajaduste eest hoolt kannab, avades kalju, nii et vesi välja purskab ja elutoovana kõrbesse voolab. Inimesi kutsutakse meeles pidama Jumala imelisi tegusid ning otsima Issandat ja tema kohalolu. Ainuüksi tõsiasi, et nad võivad otsida Jumala ligiolu, on arm.

Jutustus Eliisast ja lesknaisest on täna meie tähelepanu keskmes. See on ilus lugu, mis, kirjeldades paljude astjate täitmist, nii et need saavad täis, on justkui eelkirjelduseks evangeeliumi loole, kus vesi muudetakse veiniks. Lesknaine võlgneb teisele ning tal pole toimetulekuks mingeid vahendeid. Kahtlemata on ta teinud kõik mõeldava, et hoolitseda enda ja oma kahe lapse eest; ainus, mis tal on, on kruusitäis õli. Tehes prohveti sõnade järgi, kogub ta astjad kõikidelt oma naabritelt ja kõik need saavad täidetud õliga. Kuni on astjaid, mida täita, jätkub õli, mida valada. Kõik astjad saavad täidetud ja kõrvale asetatud. Prohveti sõnade läbi saab nähtavaks Jumala armastav vägi ja tema armulik ja helde loomus. See on Jumal, kes ei keera selga abivajajatele, kes hoolitseb leskede ja orbude eest – nende eest, kellel pole kedagi, kes nende eest seisaks, kes näitab ennast tähelepaneliku ja lahkena. See on Jumal, kes annab küllalt ja isegi rohkem kui küllalt.

Mis on siis see arm, mida näeme katkematu niidina läbimas Pühakirja ülestähendusi Jumala rahva elust? Mis on see arm, mis on leidnud oma keskme ja täieliku väljenduse Jeesuses Kristuses, Sõnas, mis sai lihaks, täis armu ja tõtt? Arm on Jumala rikas, külluslik, pulbitsev heakskiit, mis voolab välja tema südamest meile ja kogu loodule, kuigi me ei vääri seda. See on see, millest oleme nii imeliselt loodud; see on see, millest oleme vee ja vaimu läbi uueks loodud Kristuse eeskuju järgi, nagu sümboliseeritud meie ristimises; see on see, mille läbi oleme õigeks mõistetud Jumala ees, nii et me võime, kui tuleb aeg, seista Jumala ees püstipäi – ja seda mitte meie endi tegude tõttu, vaid läbi Jumala armuanni. See arm on sügav, rikas ja põnev, nagu oli vein Kaanas; see voolab lõputult, täites ääreni nii õliastjad kui suured kivianumad. Hiljem Johannese evangeeliumis räägib meie Issand sellest kui elust, mida ta soovib inimestele, mis on külluslik, ülevoolav, lõputu.

Vennad ja õed, me oleme harjunud elama kultuuris, kus meile öeldakse, et me peame ära teenima kõik, mis meil on; et kõigel on hind ja et loomulik inimlik lähenemine on sulgeda oma käed ning hoida kinni sellest, mis meil on, ja mitte avada käsi, et anda. Arm näib olevat vastuolus paljuga sellest, millised me inimesed oleme, nii et võib-olla just seetõttu peab Pühakiri seadma meie silme ette selliseid pilte nagu tänases kirjakohas. See on, nagu laulik ütleb, vesi purskumas kaljust, voolates igale poole, tuues kasvamise ja roheluse kuiva ja elutusse paika. See on vesi puhastusriitusteks, täiuslikult hea iseeneses, mis muutub palju enamaks. See muutub rikkaks ja tõepoolest parimaks veiniks, mida pole antnud mitte lihtsalt piisavalt, vaid külluslikult – võib-olla ligi 700 liitrit, mis on väga palju veini isegi pulmapeoks. See on õli, õli toidu jaoks, mis – nagu me teame – sümboliseerib ka kutsumist ja tervendamist, õli, mida lesknaine valab senikaua, kuni on anumaid, mida täita.

Kaana loo kujundid väljendavad tõepoolest erinevust vana ja uue lepingu vahel. Vana lepingu vesi muutub Kristuses Jumala uue ja tulevase kuningriigi veiniks. Ja 2. Kuningate raamatus oleva nägemuse täitumine räägib samuti sellest, kuidas me võime muutuda – ehk võime siin näha endid kui anumaid, mida täidetakse. 2. Kuningate raamatu loos laenati anumad naabrite käest; need erinesid suuruse, mahu ja valmistamise kvaliteedi poolest. Ja igat anumat täideti, kuni see sai täis.

Armu keskmes on Jeesus Kristus, ent armu nähtavaks tegemine ei lõppenud tema taevaminekuga. Sest, nagu apostlid räägivad, meil on ande, mis erinevad vastavalt meile antud armule; ja läbi nende andide kasutamise saab Jumala arm jätkuvalt ilmsiks väes. Me oleme erinevad, nagu olid erinevad ka need anumad, mis täideti õliga. Me oleme justkui erineval viisil valmistatud; kahtlemata erineme üksteisest suuruse poolest, samuti nagu keele  ja rassi poolest. Me pärineme erinevatest, kuigi omavahel seotud kristliku traditsiooni harudest, meid kujundavad ja muudavad meie rahva ajaloo ja kultuuri erinevad mõjud. Ent me kõik oleme saanud armu Kristuses ja kui Kristuse Vaim tegutseb meis, muudetakse meid Kristuse sarnaseks.

Ja seepärast kutsutakse meid üles näitama armastust, mis on siiras, hoidma kinni heast, olema kannatlikud kannatustes, püsivad palves, olema helded ja külalislahked. Meil tuleb õnnistada neid, kes meid taga kiusavad; olla koos teistega nende rõõmudes ja muredes; olla alandlikud ja taotleda elu üksmeeles. Just nii nagu Kristus tegi oma eluga (ja kahtlemata oma surmaga) nähtavaks Jumala väe armus ja tões, nii olgu ka see, kuidas meie elame, meie vägevaimaks tunnistuseks Jumala armulikkusest. Iseäranis tuleb meil elada elu, mida kujundab arm – elu avatud, mitte suletud kätega; elu, kus püüame anda, mitte enesele haarata. Ja nõnda me töötame koos Jumalaga maailma uuenemise nimel armus.

Mu sõbrad, me rõõmustame, et meil on võimalus teha seda osaduses teiega. Kohtudes ja koos palvetades, oma kogemusi ja lootusi jagades saame veelgi selgemini näidata Jumala armu paikades, kus me elame ja oleme – teha nähtavaks ja tuntavaks Jumala armastavat väge. Me palvetame teie eest ja täname teid meie eest palvetamast – et päevast päeva meie eluanumad saaksid uuesti täidetud armuõliga ning meis saaks ilmsiks Jumala armulikkus, kui püüame elada elu, mille kujundajaks on Kristus.

James Langstaff
Inglismaa Kiriku Rochesteri piiskopkonna piiskop

Pühapäeval, 17. jaanuaril 2016

---

Tallinna Toomkogudus 22.01.2016