Jutlus – Jeesus äratab usule

Jutlus – Mk 1:29-39
3. pühapäev pärast ilmumispüha
25. jaanuar 2015, Toomkirik
Urmas Viilma (viimane jutlus Toomkoguduse õpetajana)

“Aga nemad tulid kohe pärast sünagoogist lahkumist koos 
Jaakobuse ja Johannesega Siimona ja Andrease majja. Aga Siimona ämm lamas voodis palavikus. Ja otsekohe
 räägiti Jeesusele temast. Ja Jeesus astus ta juurde, võttis tema käest kinni ja
 aitas ta üles. Ja palavik lahkus Siimona ämmast ning ta teenis
 neid. Aga õhtu jõudes, kui päike oli loojunud, toodi Jeesuse
 juurde kõik haiged ja kurjast vaimust vaevatud; terve linn oli kogunenud maja ukse ette. Ja ta tervendas paljusid, kes põdesid mitmesuguseid 
haigusi, ning ajas välja palju kurje vaime ega lubanud
 kurjadel vaimudel rääkida, sest need teadsid, kes ta on. Ja vara hommikul enne valget tõusis Jeesus üles, väljus 
ning läks tühja paika ja palvetas seal. Ja Siimon ja ta kaaslased ruttasid talle järele ning leidsid ta. Ja nad ütlesid talle: „Kõik otsivad 
sind!” Tema aga ütles neile: „Läki mujale, naaberküladesse, et ma 
sealgi kuulutaksin, sest selleks olen ma tulnud!” Ja Jeesus käis läbi kogu Galilea, jutlustades sealsetes
 sünagoogides ja ajades välja kurje vaime.” (Jh 7:14-18)

Pühapäeva teema on “Jeesus äratab usule”. On kolmas, ühtlasi viimane pühapäev ilmumisajas. See on kirikukalendris aeg, mil oleme kõnelenud Jeesusest, kes ilmutab oma järgijaile oma jumalikku väge. Täna ilmub Jeesus meie ette Markuse evangeeliumis õpetaja, tervendaja ja kurjade vaimude väljaajajana. Ta tegutseb Galilea järve äärses Kapernauma linnas.

Vaimulikust palverännumees Arne Hiob kirjeldab oma raamatus “Püha maa, juudid ja Jeesus” Kapernauma kui linna, kus asus kalasadam, sõjaväeosa, sünagoog. Linna lähedal asus tollipunkt, kus töötas tölner Matteus. Linnaelanikkond oli 1000 – 1500 inimest, teiste hulgas Peetrus, kelle perekonna kodu on tänaste evangeeliumi-sündmuste toimumiskohaks.

Kes on viimastel aastatel Pühal maal käinud, mäletab Peetruse maja asukohta hästi, sest selle kohale on fransiskaanlaste poolt ehitatud omapärase arhitektuuriga jalgadel seisev kaheksanurkne kaasaegne kirik. Kapernauma lähedal kutsus Jeesus oma jüngrid, tegi arvukalt imetegusid ja tervendas haigeid. Siit paari kilomeetri kaugusel pidas Jeesus tõenäoliselt oma mäejutluse ning mitmetuhande inimese toitmisime. Ka ülestõusnuna ilmus Kristus siinkandis oma jüngritele.

Tänases evageeliumi kirjakohas kirjeldatud sündmused leiavad aset üsna kohe pärast Jeesuse ristimist ja kiusatusi kõrbes. Jeesus on jõudnud Kapernauma pärast Ristija Johannese vangistamist ning asunud õpetama. Ta kutsub siin oma esimesed jüngrid Peetruse ja tema venna Andrease ning samal päeval veel Sebedeuse pojad Johannese ja Jaakobuse.

Oma nelja jüngriga läheb Jeesus esimesel hingamispäeval Kapernauma sünagoogi, kus asub kohe õpetama, äratades sellega kohest tähelepanu. Markus kirjutab: “Ja nad olid vapustatud tema õpetusest, sest ta ei õpetanud neid
 nõnda nagu kirjatundjad, vaid nagu see, kellel on meelevald.” (Mk 1:22)

Lisaks tervendas ta sünagoogis viibinud rüveda vaimuga mehe. Markus jätkab oma jutustust: “Ja nad kõik olid jahmunud, nii et nad arutasid omavahel:
 „Mis see siis on? Kas uus meelevallaga õpetus? Tema vaid käsutab
 rüvedaid vaime, ja need kuulavad tema sõna!” Ja kohe levis kuuldus temast kõikjale kogu Galilea
 ümbruskonda. (Mk 1:27j)

Nagu tänase pühapäeva nimetuski ütleb – Jeesuse tegevus ja õpetus äratab usule. Tema imelised teod jätkusid kohe pärast sünagoogist lahkumistki. Peetruse ja Andrease koju jõudes leiavad nad eest Peertuse ämma, kes on palavikuga voodis. Jeesus tervendab naise tema juurde astudes ja tal käest kinni võttes.

Sabati lõppedes ja päikese loojudes oli Peetruse maja uksetagune juba täis haigeid ja vaevatuid nõnda, et Markus julgeb väita: “terve linn oli kogunenud maja ukse ette” (Mk 1:33). Vara hommikul läheb Jeesus tühja üksildasse paika, et seal palvetada. Rahvas aga otsis juba teda. Jeesus aga ütleb oma jüngritele: “Läki mujale, naaberküladesse, et ma 
sealgi kuulutaksin, sest selleks olen ma tulnud!” (Mk 1:39)

Selleks olen ma tulnud – Jeesus tahab kuulutada, sest selleks on ta tulnud. Rahvas tunnetab tema meelevalda teistsugusena kui teistel, eriti kirjatundjatel. See on hoopis teistsugune kuulutus. See on värske sõõm vett. Tema õpetus on “uus meelevallaga õpetus” (Mk 1:27), nagu tunnistavad kuulajad. Jeesuse sõnades on mingi vägi, mida seal pole teistel, kes sünagoogides õpetavad. Tajutakse, et Jeesus elab seda õpetust, mida ta õpetab. Tema sõnad on tõde, sest see meelevald ei ole ainult selles, mida ta kõneleb, vaid ka selles, mida ta teeb. Ta tervendab haigeid ja hädalisi ning ajab välja kurje vaime.

Jeesuse tegevuse algus on tormiline ja rahvas januneb värske sõnumi järele. Teades Jeesuse edasist saatust näeme, et see tormilisus taandub ja rahva püsivus kaob. See, mis täna on uus, on juba homme unustatud. Kogeme seda ka oma igapäevases elus. Ka kirikuelus.

Meediainimesed teavad, et iga uudis vananeb minutitega ja paari päevaga võib mõni teema või sündmus kaduda jäädavalt ajalukku. Eks ebameeldivaid uudiseid ja teemasid ka nõnda “tapetakse”, et sünnitatakse peale uued ja huvitavamad, mistõttu eelmised kiiremini ununevad. See on ka üks viis inimeste meelsuse kujundamiseks ja suunamiseks – toota kallutatud uudiseid.

Jeesus-uudis levis kiiresti. Levis suust-suhu nõnda, et külad ja linnad, kuhu Jeesus suundus olid juba Jeesusest kuulunud. Rahvas tuli tunnustähtede oostuses, haiged ja vigased tervenemist igatsedes. Jeesus vastas pajude ootustele. Samal ajal kuulutas ta evengeelimi ja kutsus ennast järgima. Vähesed vastasid sellele kutsele püsivalt. Neid, kes Jeesust kohates oma elu muutsid, oli vähe, kuigi rahvamass, kes Jeesusega kohtuda soovis oli suur. Toitmisimega oli seotud tuhandeid inimesi. Ometi ei asunud nad kõik teda järgima.

Ega maailm pole muutunud. Ühel hetkel liiguvad suured massid, kuid püsivalt jäävad muutuse teele üksikud. Valimiskastide juurde ja jõulukirikusse tuleb sama suurusjärk inimesi. Püsivalt kirikusse või ka mõne kindla maailmavaate või isegi erakonna toetajaks jääb vaid väike osa sellest massist. Üha raskem on inimesi kutsuda Jeesust järgima, sest kasu, mis sellest tõuseb on liialt ebamaine ja abstraktne, et olla atraktiivne. Hinge õndus ja igavene elu on liiga ebamäärane, et massid selle järele jookseksid. Kui saaks midagi, mis on käegakatsutavam ning muutusena tuntav.

Me näeme, kuidas erinevate erakondade valimislubadused võistlevad omavahel inimeste toetuse pärast. Kirik ei osale selles võistluses! Inimene, kes on ühe või teise konkreetse erakonna kindel toetaja, ei huvitu aga lubadustest. Tema teeb oma valiku valimislubadustest hoolimata alati konkreetse partei toetuseks. Enne valimisi püütakse neid inimesi, kes ei ole oma otsust teinud ja kes veel ka kahtlevad, kas valima minna või mitte.

Kui valimised on möödas tõdeme ka varasemale valimispraktikale toetudes, et valimas käis valimisealistest inimestest väga heal juhul üle 60%, heal juhul vaevalt üle poole valijatest. Küsitlused kinnitavad, et tervelt 10-15% on selliseid valijaid, kes teevad oma otsuse viimasel hetkel. Ja nõnda igakordetel valimistel.

Mida me selle statistikaga peale hakkame? Me saame siit teha järelduse, et hoolimata väga konkreetsetest lubadustest, millede täitumisel muutub meie elu üha paremaks, ei ole inimesed kuigi altid käima valimas ega ole kindlad oma eelistustes. Hoolimata sellest, mitusada eurot aastas jääb mulle taskusse alles, kui palju maksab riik minu hammaste ravimiseks, kui madal on tulumaksuprotsent või mitu astet on mõnel maksul, ei paelu need konkreetsed lubadused enamat kui poolt valijaskonnast. Mida konkreetset on kirikul lubada, et paeluda veel suuremaid hulki rahvast?

Kuigi Jeesus tervendas haigeid ja ajas välja kurje vaime, ei olnud see tema reklaamikampaania ega lubaduste paketis. Vastupidi, ta keelas kurjadel vaimudel endast tunnistamast, “sest nad teadsid, kes ta on”. (Mk 1:34) Jeesus tegi imesid selleks, et anda tunnistust Jumala riigi kohalolust temas. Kuid mitte selleks ei olnud ta tulnud, et tevendada haigeid ja tõbiseid. Ta oli tulnud, et kuulutada: „Aeg on täis saanud ja Jumala riik on lähedal. Parandage meelt ja 
uskuge evangeeliumisse!” (Mk 1:15)

Tervendamine haigustest ja muud üleloomulikud imed polnud Jeesuse tegevuse eesmärk. Need olid tunnusmärgid prohvetite tõotuste täitumisest Messia kohta. Jah, Jeesus tervendas ja tegi imesid, kuid selleks, et rahvas taipaks: see, kes selle meelevallaga tegutseb on Jumala poolt saadetud. Tal peab olema märksa olulisem missioon ja sõnum, kui vaid tuhandete näljaste toitmine leibade ja kalaga või mõne haige aitamine.

Mitte see ei ole oluline, isegi mitte tunnustähed, mille järele rahavas jooksis polnud olulised. Oluline oli, et inimesed muudaksid oma elu lõplikult ja hakkaksid Jeesust järgima. Usk Jeesusesse ei saa olla vaid ajutine või ainult ühest imeteost teiseni. Usku mõne erakonna valimislubadustesse võib inimesel olla viivuks – valimistest uute valimisteni, ühtedest valimislubadustest järgmisteni, kuid see pole väljapääs alatiseks.

Jeesust ei saa järgida sel kombel. Jeesuse järgimine tähendab otsust, mis on langetatud mitte ainult järgmiste valimisteni või järgmiste jõuludeni. Jeesuse järgimine on otsus isegi mitte kogu eluks, vaid igaveseks eluks. Samal ajal on Jeesust valida märksa lihtsam, kui keda iganes parlamenti, sest valida saab vaid Jeesuse poolt või vastu.

Kaalukaks teeb selle otsuse langetamise tõsiasi, et see on samal ajal valik igavese elu või igavese surma vahel. Rohkem valikuid pole. Jeesuse järgimise üle otsustamine on kaalukam kuid lihtsam kui parlamendivalimised 1. märtsil. Isegi lihtsam kui olid peapiiskopi valimised sügisel, või lihtsam kui on lähiajal Toomkoguduse järgmise õpetaja valimised. Kõigil nimetatud juhtudel on valikuid rohkem kui kaks. Ei ole vaja kaaluda, kas ainult poolt või vastu. Jeesuse järgimiseks on aga valikuid just kaks – Tema poolt või vastu. Vahepealset teed või teisi kandidaate ei ole.

Kutse Jeesuse järgimiseks on kõlanud paljudele. Seda kutset kuulutab Kristuse kirik iga päev üle maailma ja selle kutse edastamine igapäevaselt peab olema meie kui Jeesuse jüngrite töö. Kui Jeesus nägi kalureid Siimonat ja tema venda Andreast noota vedamas ütles ta neile: “„Järgnege mulle ja ma teen teist
 inimesepüüdjad!” (Mk 1:17) Ja Markus kirjutab, kuidas mehed jätsid kohe oma võrgud sinnapaika ja järgnesid talle. Me oleme kristlastena kõik inimesepüüdjad. Meie ülesanne ei ole kutsuda inimesi valima või värvata neid mõne muu töö tarvis. Meie oleme inimesepüüdjad!

Viis aastat tagasi pidasin siin kirikus oma esimese jutluse, olles äsja seatud Toomkoguduse õpetaja ametikohale. Seisin esmakordselt selle kiriku kantslis oma uue koguduse ees. Oma jutluses ütlesin teile sõnad, mille juurde jään ka täna, pidades viimast jutlust Toomkoguduse õpetajana. “Olen Kristuse sulasena andnud vaimulikuna ametivande sellesama altari ees, kus mind täna selle koguduse õpetaja ametisse seati. Vaimuliku amet on raske, kuid ääretult kaunis. Selle ameti kaunidus seisneb eesõiguses teenida Jumalat ja teenida kogudust – inimesi, kelle hingekarjaseks, õpetajaks, preestriks, vaimulikuks teenijaks mind seatud on”. Tänan oma kogudust selle eest, et olete lubanud mul teenida teid oma hingekarajasena – inimesepüüdjana, kes annab oma “saagist” aru Jeesusele.

Kui Jumal lubab, siis seisan siin selles kantslis ja selle altari ees veel palju kordi pikkade aastate kestel, tehes ka edaspidi seda, milleks Jeesus meid kutus. Ja ma tulen siis ikka tagasi rõõmuga ja tänuga südames. Mul on hea meel, et täna on siin minuga koos teenimas teised sanasugused usatavad Jeesuse järgijad. Nende seas võib olla see, kes Jumala abiga ja teie kõigi toel jätkab siin seda tööd, mille mina järgmisel nädalal Toomkoguduses lõpetan. Õnnistagu Jumal seda meest!

Õnnistagu Jumal ka teid – selle koguduse liikmeid, töötegijaid ja juhte! Au olgu Jumalale kõrges!
Aamen.

Loe ka teisi jutluseid SIIT

---

Tallinna Toomkirik 25.01.2015