Vana-aastaõhtu jutlus
Jutlus – Kg 3:1-8
31. detsember 2014, Toomkirik
Arho Tuhkru
Igale asjale on määratud aeg,
Ja aeg on igal tegevusel taeva all:
Aeg sündida ja aeg surra,
Aeg istutada ja aeg istutatud kitkuda;
Aeg tappa ja aeg terveks teha,
Aeg maha kiskuda ja aeg üles ehitada;
Aeg nutta ja aeg naerda,
Aeg leinata ja aeg tantsida;
Aeg kive pilduda ja aeg kive koguda,
Aeg kaelustada ja aeg kaelustamisest hoiduda;
Aeg otsida ja aeg kaotada,
Aeg hoida ja aeg see ära visata;
Aeg rebida ja aeg õmmelda,
Aeg vaikida ja aeg rääkida;
Aeg armastada ja aeg vihata,
Aeg sõjal ja aeg rahul!
(Koguja 3:1-8)
Need Koguja poolt kirja pandud 14 vastandpaaris tõdemust jõudsid inimesteni ligikaudu kakssada aastat enne Jeesuse sündi. Raamatu autori nimetus on juba iseenesest tähendusrikas, sest säärased sõnad on traditsiooni järgi pandud rikka, targa, õiglase kuningas Saalomoni suhu. Koguja võib olla koondnimetus kokku kogutud taevaalusele tarkusele, kuid enam võiks tõlgendada nimetust, et kui need kirja pandud sõnad saavad kuuldavaks, siis kogub see rahva kokku. Seega need sõnad on kogumissõnad, mille läbi inimesed tulevad kokku ja panevad selle tarkuse tallele.
Kes meist poleks elu jooksul ütelnud: “See kõik on tühine!”. Mis on selles nii ainukordset, kui me taipame, et igale asjale taeva all on määratud oma aeg ja kui miski algab, saab see paratamatult ka ühel päeval otsa. Ja lõppude lõpuks, polegi ju siin ilmas ei midagi jäävat ning jõuetult tõdeme, et kogu me töö ja vaev on läinud tühja.
See loetelu oma vastandpaaris esitab inimeseks olemise paratamatusi, mis algab meist mittesõltuvaist asjust, sünnist ja surmast, samuti sõjast ja rahust ning läbib meie igapäevaelu hetki, mil leiname, tantsime, nutame ja naerame, ehitame ja lammutame, kogume ja pillutame. Tõdemegi ühel hetkel, et kõigel on oma aeg. Mida see tähendab?
Koguja sõnabki, et igale asjale on määratud oma aeg ja seda mõistes me hakkame aega planeerima ja sisustama. Meil on kell ja see ei ole pelgalt mitte ajanäitaja, üteldes oma õiget tundi ja minutit, vaid kiirustab aega ära kasutama. Moodne inimene oskab aega hästi planeerida, oma meelest sisukamalt ja tihedamalt, järgates seda väikesteks jupikesteks. Nii juhtubki, kui ta istub, siis mõtleb ta juba tõusmise peale, kui tõuseb, siis juba käimisele, kui käib siis mõtleb söömisele kui sööb siis tõusmise peale, kui tõuseb, siis juba käib. Arvates, et nii jõuab enam ja elatakse sisutihedat elu. Kui niiviisi järgates aega, avastad, et see on kui pilliroog, millel on jätkud sees ning see aitab justkui mõõta, kuid kokku võttes ei paista see seest läbi ja katki lähebki ta just järgukohtadest, mis võiksid olla ju kõige tugevamad paigad. 10 000 sellise ajajärgu jupikest ja elu ongi otsas.
Koguja sõnabki, et “Igale asjale on määratud oma aeg”, ja täiendab korduval: “Vaata, kõik see on tühi töö ja vaimu närimine”. Tõsiasjal, et asjadel ja tegudel on kaduvuse ja mööduvuse pitser, pole ju midagi uut. Ei midagi uut ei teki sellest ringkäigust, milles liigub meie elu, me kogeme kaduvuse jäävuse seadust, kuid selle mõte ning siht jääb meile tabamatuks. Meie jaoks on see saladus, miks nad olemas olles lõpuks saavad otsa ehk siis olematuks. Me näeme vaeva ning püüame ise leida oma tegemisele aega, siis läheb see tühja. Nii ka koguja taipab seda sama.
Aeg ei ole inimeste oma, vaid jumalikku päritolu, aega on võimalik tajuda, kuid inimene on võimeline seda vaid oma rahmimisega täita, andes sellele tähendusi või siis vähemalt proovida aega surnuks lüüa.
Evangeeliumi ehk siis rõõmusõnumi kese ongi selles, et aeg sai täis ning valgus paistab maailma. Galaatia kirjas võetakse see kokku sõnadega: „ Aga kui aeg sai täis, läkitas Jumal oma Poja, kes sündis naisest Seaduse alla.” (Gl 4:4). Siin kohtub jumalik ja inimlik, Matteus võtab selle tähenduse kokku: “Ennäe, neitsi jääb lapseootele ja toob ilmale poja, ja teda hüütakse nimega Immaanuel, see on tõlkes: Jumal on meiega.“ (Mt 1:23) Jumal saab inimesega samasse ajarütmi, mida need 14 vastandpaari edastavad.
Siin ilmub midagi olemuslikult uut, mis on vastab nii Koguja kui inimeste tõdemusele, et kõik on tühine. Koguja annab küll oma sõnade mõistmiseks võtme, kuid inimesed ei tunne seda ära. Koguja kirjutab mõned salmid hiljem: „Ma olen näinud tööd, mida Jumal on andnud inimlastele, et nad sellega endid vaevaksid. Kõik on ta omal ajal hästi teinud; ta on nende südamesse pannud ka igaviku, ometi ilma et inimene mõistaks Jumala tehtud tööd algusest lõpuni.“ (Kg 3:10-11).
Aja määratlus viitab õigele ajale, kuid kas suudame teha või ütelda õigel ajal õigeid asju, õiges kohas, õiges koguses ja õigele inimesele? Selle taipamine, et kui on vaja koguda, siis tuleb panna tallele, kui vaja istutada, siis istuta, kui on vaja ühendada, siis tuleb seda teha, ja lõpuks armastada, siis sama moodi. Mõista seda, kuidas õiges ajas õigesti toimida kõikide mõõdupuude järgi, see on jumalik ja mitte inimlik.
Vastus, mis meile antakse, peitub, et meie ajas toimub miski, mis ei ole pärit meie ajast. Kui on aeg, teha ühte, siis paratamatult jõuab kätte ka selle vastand, kui on aeg maha kiskuda, siis viitab see ka vastandile, üles ehitamisele, kui on otsimise aeg, siis mingil hetkel on kaotamise aeg.
Seega, kui on olemas sünd, siis viitab see olemasolevale surmale. Lõpetuseks, kui on olemas aeg, siis viitab see just aja vastandile – ajatusele. Kui on olemas määratud aeg siis on olemas ka määramatu ehk igavik. Kui on olemas inimlik, siis peab olema ka selle vastand. Kui on olemas tühi töö ja kaduvus, on olemas paratamatul ka täidetus ja kadumatus, kuid sinnani meie mõistus ei jõua, sest igapäevaste tegemiste kõrval pole aega seda taibata.
Koguja sõnade kõlades tullakse kokku, sest see tarkus on taevane: „ta on nende südamesse pannud ka igaviku, ometi ilma et inimene mõistaks Jumala tehtud tööd algusest lõpuni. Ma mõistsin, et kõik, mis Jumal teeb, on igavene; midagi ei ole sellele lisada ega sellest ära võtta. Ja Jumal on seda teinud nõnda, et teda tuleb karta.“ (Kg. 3:11,14) See on kokkuvõtvalt ka vana-aasta õhtu ja ühtlasi kogu aja tarkus – mis Jumal teeb on igavene.
Koguja kuulutus ajast kohtub siin Kristuse kuulutusega aja täis saamisest ja kuigi inimlik on kuluv ka kaduv, on ta ometi täidetav igavese ja elava ning pühaga, ja teda hüütakse nimega Immaanuel, see on tõlkes: Jumal on meiega.
Doris Kareva on selle ilusti sõnastanud, mida vanast aastast uude kaasa võtta:
Kui kõnelda üksainus kord,
on vastutus nii suur, et ühtki sõna ei nõe väärt öelda.
Kui elada üksainus kord,
on võimalus nii suur, et tardud
ja tummalt lased mööda kõik.
Ja Maria Under viitab:
Aasta kauneimal õhtul,
mõte käib kaugeid, kaotatud teid,
peatudes kõigel ju lapseas nähtul:
„ Täna see jälle kui aarde leid.“
Vaadates pühale puule
otsin palvuses neid,
neid, keda keegi ei kuule,
neid keda keegi ei näe,
keegi, ei keegi!
Neile ma läidan küünalde leegi,
neile ulatan käe.
Head vana aasta lõppu ja head uut, 2015 Issanda aastat. Aamen!
Loe ka teisi jutluseid SIIT
Tallinna Toomkirik 02.01.2015
