Jõulupüha jutlus

Jutlus – Jh 1:14
1. jõulupüha
25. detsember 2014, ilmunud ajalehes Eesti Kirik
Arho Tuhkru

“Ja Sõna sai lihaks ja elas meie keskel, ja me nägime tema kirkust nagu Isast Ainusündinu kirkust, täis armu ja tõtt.” Jh 1:14

Kristuses on ühendatud möödunu ja saabuv, nii on iga jõul ainukordne, sest selle tähendus peitub mõistmises, kuidas saab elada tõeliseks oma elusat elu. Üksnes praegu on aeg, mida saab otseses mõttes selgeks elada. Jõulu pühadus saabki ilmsiks selle erakordsuses – «Ja Sõna sai lihaks», sünd muutus sündmuseks. Näha ja osaleda jõulupühas, nii oleme küsijad kui ka pärandi vastuvõtjad.

Sõna lihaks saamine on elusaks saamine, mis on nii tugev impulss, et muudab ilma ja maad ning lihast inimest. Inimene on muudetav ja sündmus on elustav. Sõna saab lihaks ning seda teistpidi seletada on võimatu. Tühine on igaüks, kes proovib liha jälle sõnadeks ümber vormida või tagasi suruda. Seega, loo tuuma on Johannes kokku võtnud: «Aga kõigile, kes tema vastu võtsid, andis ta meelevalla saada Jumala lasteks, neile, kes usuvad tema nimesse» (Jh 1:12).

Me saame anda tähenduse käesolevale hetkele, mis on küll mööduv, kuid võib mahutada killukest möödumatut; see on küll ajaline, kuid suudab kanda endas ajatut; on küll muutuv, kuid peidab endas muutumatut. Ehk siin ongi osa saladusest, miks imetleme igal aastal jõulupühi. Matteus viitab rõõmusõnumiga Jeesuse sünnist erakordsele lähedusele inimesega, mis saab elavaks Jeesuse läbi: ««Ennäe, neitsi jääb lapseootele ja toob ilmale poja, ja teda hüütakse nimega Immaanuel», see on tõlkes: Jumal on meiega» (Mt 1:23). See saab ilmsiks läbi usu, sest paratamatult jääb Jumal ise justkui looritatuna oma kõrgustes lõpuni varjatuks. Jumala teed jäävad meile aimamatuks ja kättesaamatuks, kuid usu kaudu annab see muutev sündmus ka meile, luust ning lihast inimestele, võime elada elusamat elu.

Jumal tuleb jõuliselt. Käes on palve aeg, et mõista avatud taevast, mille kaudu Jumal oma sõnas saab meid puudutada. On öeldud, et maailm on Jumala kirkuse näitelava – «theatrum gloriae Dei», kuid oskust tunda, kuulata ja näha elavat Armu ja Tõde ümberringi keerlevas virvarris on raskem, kui arvata oskame.
Jumala tundmist pole võimalik sõnadesse ega piltidesse panna, see on palju enamat. Kuid ruum Jumala vastuvõtmiseks saab toimida usu läbi inimese sees, teistpidi oleks see liha surumine sõnasse ning see on tühi töö. Jõuluaeg ei ole ainult selle meenutamine, mis kunagi toimus, või kaunis-harda meeleolu kiitmine, vaid Kristus-lapse sünd. Öösse sündinud Jõululaps on ilmaime – Jumal saab inimeseks, puudutades iga üksiklast. Nõnda saame olla puutetundlikud. Meie pole sellest maailmast välja võetud, vaid oleme selles maailmas, et jääda Jumalasse. Üksnes nii ollakse võimelised täitma oma usu ja tegudega uut käsku ja nägema tema kirkust. Ära taibates, et ta elab meie keskel ning tema kohalolek on ühtviisi nii siin kui praegu. Lastes Jumalal endast läbi paista, elame jõulud tegelikkuseks.

Lihtsaim viis jõule mõista on jäljendada Jumalat, kes sai inimeseks, seega «Saa inimeseks!». See on uus algus, mille valguses saab ilmsiks, et meis on olemas usku Jumalasse, armastus ligimese vastu ja lootust kõike seda tunda. See on just Joosepi ja Maarja lugu, see on just karjaste lugu, see ei puudutanud neid loendamatuid hulki, kes olid teedel ja öömajades, et end kirja panna, nii nagu keisri käsk neiltki nõudis. Siin on peidus jõulude igat üksiklast puudutav tähendus. Hommikumaa targad meediat tundvate inimestena viisid selle loo esmalt keset Jeruusalemma ja see lõi kihama nii Heroodese koja kui kogu linna. Tagasiteel viisid nad sündinud Päästja sõnumi hommikusse, kust see jälle vastu kajas ja kõlab tänapäevani.

Apostel Paulus kirjutab: «Tunnistatavalt suur on jumalakartuse saladus: Jumal on avalikuks saanud, õigeks tunnistatud vaimus, nähtav olnud inglitele, kuulutatud paganatele, usutud maailmas, võetud üles kirkusesse» (1Tm 3:16). Võrreldes Kristuse sünni ootusega, mis oli nii inglitel taevas kui karjastel väljal, oleme võrreldamatult paremas olukorras, sest teame tema sündi, elu, surma ja ülestõusmist, me teame lunastusloo kulgu. Meil on usk ning teadmine, et see saab täita ka minu elu. Sellest on jutlustatud kirikus, kuuldud vanematelt ja vanavanematelt, usutud enne meid ja elava tunnistusena alles hoitud meie jaoks, see on toiminud ja toimib praegugi.

Kuid kuidas leida seda Lunastuse valgust ja Jumala lähedust, mida nii väga vajame? Jeesus ütleb: «Jumala riik on kesk teie seas.» Jumala riigiga on nii nagu eestlastele tuntud laulusalmiga armastusest. Ei me tea, mis värvi ta on, kust algab ja kus lõpeb, tal on lõpmata palju avaldumisvõimalusi, kuid ometi tunneme selle alati ära, kui kohtume armastusega, nii ka Jumala riigiga. Püha Makarios Egiptusest on öelnud enam kui 1600 aastat tagasi: «Inimese süda on väike, ometi on seal Jumal ja Jumala riik, inglid ja igavene elu, apostlid ja vaimne valgus. Südames asuvad kõik Jumala vaimu aarded.» Õnnistatud jõulupühi!
Aamen.

Loe ka teisi jutluseid SIIT

---

Tallinna Toomkirik 26.12.2014