Püha jõuluõhtu jutlus

Jutlus – Jh 12:46
Püha jõuluõhtu
24. detsember 2014, Toomkirik
Urmas Viilma

“Mina olen tulnud valguseks maailma, et ükski, kes usub minusse, 
ei jääks pimedusse” (Jh 12:46).

Tänavu on advendiaeg möödunud ilma lume ja pakaseta, kuid jõuluõhtuks on lumi katnud Eestimaa peaaegu kõikjal ühtlase vaibaga. Meil on kogemused nii valgetest jõuludest kui ka sellistest, mil jõuluõhtuse pidulaua tarvis oleks võinud metsast päeval värskeid seeni korjata. Kas ilm muudab jõulusõnumi sisu? Ehk mõjutab see pisut meie jõulutunnet, kuid mitte seda sõnumit, mida kuulutasid inglid karjastele.

Kui otsime ajaloolisi jõule ning tahame teada, kus elas esimene jõuluvana või millal sündis jõululaps Jeesus tegelikult, peame tõde teada saades tunnistama – ka siis ei olnud lund ega küünlasära. Tänase jõuluvana ajalooline eeskuju Püha Nikolaus pidas 4. sajandil piiskopiametit praeguse Türgi neil aladel, kus lund tõenäoliselt ei saja kunagi või sajab haruharva. Jeesuse sündimise kõige tõenäolisemal ajal ei olnud ka Petlemmas südatalv, sest isegi Palestiinas ei karjatata lambaid talvel väljas. Jõulude puhul pole tähtis ajalooliste faktide täpne teadmine ja kordamine, vaid see, mis on nende faktide taga. Jeesuslapse sünni puhul pole oluline Tema täpne sünnikuupäev või isegi aasta, kuivõrd tema sünni tähendus: miks Jeesus sündis?

Küllap oleme kõik märganud, et oma lapsega riieldes või teda noomides teeme seda tavaliselt püstiseistes ülevalt alla suunatud pilguga. Kui soovime oma last lohutada, talle midagi heatahtlikult selgitada, laskume lapse silmade kõrgusele ning sageli lõpeb selline selgitus, lohutamine või leppimine kallistusega. Ka Jumal tuli meile lähedale, meie juurde, inimesena sündides. Et olla meie silmade kõrgusel, et kogeda kõike seda, mida lihtne inimene oma elus tunneb, nii rõõme kui muresid. Selleks sündis Jumal Jeesusena jõuluööl inimeseks. Ta oli niisama haavatav ja ohustatud, niisama sõltuv oma täiskasvanud vanematest kui kõik teisedki väikelapsed sündides. Selles peitub ka Jumala usaldus Maarja ja tema kihlatud mehe Joosepi vastu, et ta julges anda oma Poja just neile üles kasvatada ja lasi neil vanemlikku hoolt jagada.

Seda suurt rõõmu, et Jumal on ise tulnud lihtsate inimeste sekka, kuulutasid üleloomulike sõnumitoojatena taevased inglid, kes karjastele ilmusid. Sel ööl kohtusid jumalik ja inimlik, taevane ja maine, ajalik ja ajatu. Kes on avatud südamega, saab sellest imelisest kohtumisest osa igal jõuluõhtul ja tegelikult iga päev oma elus.

Ajaloolise jõuluvana eelkäijast piiskop Nikolusest rääkides ei ole oluline rõhutada tema lõunamaist päritolu, vaid seda, et puudust kannatajatele annetusi tehes tegi ta inimestele lihtsa rõõmu tekitamisele lisaks midagi palju enamat. Ta muutis nende elu. Tegi seda, mida me kõik kristlastena peaksime Kristuse eeskujul tegema. Peame püüdma muuta oma ja teiste elu nõnda, et see oleks mõtestatud ja omaks enamat väärtust kui vaid oma päevade õhtusse saatmine, oma elu ära elamine.

See, mis ametit ma pean, kui teenekas ma inimeste silmis olen või kui kõrge on minu professionaalsus ja vilumus mistahes valdkonnas, pole viimselt oluline, kui sellega koos ei käi hoolimine oma lähikondlastest või elukeskkonnast ning kui kõik see ei lähtu kõrgematest ja ajatutest ideaalidest, mille allikaks on Pühakiri. Sama puudutab ka inimesi, kes arvavad, et nad pole rikkad ega edukad, vaid hoopis sellised, kes ise teiste abi vajavad. Aega, hoolivust ja häid sõnu on meile Jumal jaganud kõigile piisavalt, vähemalt nii palju, et meil jagub teistelegi jagamiseks. Või on meie sõnavarasse kuuluvad head sõnad limiteeritud? Kas heade sõnade ja soovide limiit saab täis enne kui kurjade, pahatahtlike ja negatiivsete sõnade oma. Mõelgem selle peale…

Jeesus sai inimeseks, et vaadata samalt tasandilt silma igale inimesele ning anda teada sõnum, mis kõlab ühtviisi kõigile: “Mina olen tulnud valguseks maailma, et ükski, kes usub minusse,
 ei jääks pimedusse” (Jh 12:46). Advendiajal oleme igal pühapäeval süüdanud eelmiste kõrvale uue küünla, kuniks jõuluõhtul särab küünlaid kümneid, sadu ja tuhandeid. Valguseta poleks Maal elu. Küllap kõnetab seda teades meid ka Jeesuse sõnum, et Tema on tulnud maailma valguseks. Päikesevalgus tagab elu siin ajalikus maailmas, kus Päikese järgi arvestame ka aega – päevi, aastaid ja sajandeid. Kellele või millele saame loota aga maailmas, kus aega enam pole ja kuhu päikesevalgus ei ulatu, kui sulgeme silmad ja teeme oma viimase hingetõmbe? Kus on leidnud oma igavese eluaseme need meie lähedased, kelle kalmudele süütame jõuluõhtul võbeleva küünlaleegi, tillukese valguse, mis sümboliseerib elu, igavest elu?

Kui Jeesus ütleb: “Mina olen maailma valgus” (Jh 8:12), siis ei kõnele ta Päikesest, mis on aineline valguse- ja energiaallikas. Kristus on valgus, mis särab ka siis, kui Päike enam meid ei valgusta ega soojenda, kui on saanud otsa aeg, mida Päikese ringkäigu järgi päevades ja aastates mõõdetakse. Kristuse valgus saab meile kättesaadavaks läbi usu.

Lapsele, kes kirikus ristitakse antakse sümboolse ristimisküünlaga üle Krituse valgus. Ristitud laps, kelle vanemad ja ristivanemad aitavad seda usuvalgust elus hoida ning kes ise täisealiseks saades hoiab kinni oma ristimisusust, võib olla kindel, et Jumala Poja sündimine Petlemmas tähendas talle suuremat andi kui mistahes kaunilt pakendatud jõulukink. Usk inimeseks sündinud Jumala Pojasse on enam kui Kuu, Päike ja tähed või kogu ajalik maailm kokku. Selle usu viljadeks on teod, mida tegi näiteks püha Nikolaus ja ka teod, mida meie ise saame teha oma lähedaste, oma sõprade, tuttavate ja isegi võhivõõraste jaoks. Kui jääme ootama kõike head ainult teistelt enese suhtes, siis pole me mõistnud jõulude sügavaimat tähendust.

Ligimesearmastus tähendab oma silmade asetamist samale tasandile igaühega. See pole kerge, võibolla on isegi võimatu. Seda enam on imeline mõelda, et Jumal ei põlanud ära laskuda meie kõigi silmade kõrgusele. See ei olnud Jumalale alandav tulla meie sekka ja andestada meie eksimused ja patud. Kas oleme ise valmis andestama oma ligimesele? Kas oleme valmis kahetsema halba ja paluma andeks eksimuste eest?

Kanda üksteiste koormaid ja muresid ning osutada üksteisele positiivset tähelepanu, samuti, märgata neid, keda saan aidata, ongi üks osa jõulude õigest tähendusest. Nõnda jõule tähistada on jõukohane igaühele. Jõulud ei sõltu lumest, küünaldest, kingitustest või verivorstist, isegi mitte jõululauludest. Jõulud saabuvad kõikjale sinna, kus võetakse kuulda ja usutakse inglite sõnumit karjastele: “Teile on täna Taaveti linnas sündinud Päästja, kes on Issand Kristus” (Lk 2:11). Aamen.

Loe ka teisi jutluseid SIIT

---

Tallinna Toomkirik 25.12.2014