Advendiaja 2. pühapäeva jutlus

Jutlus – Lk 17:20-24. 
Advendiaja 2. pühapäev. 
7. detsember 2014
Tallinna Piiskoplik Toomkirik
Urmas Viilma

Aga kui variserid Jeesuselt küsisid, millal tuleb Jumala riik,
 siis vastas ta neile: „Jumala riik ei tule ettearvatavalt ega öelda: „Ennäe, siin!” või „Seal!”, sest ennäe, Jumala riik
 on teie seas!” Aga oma jüngritele ütles ta: „Päevad tulevad, mil te ihaldate
 näha üht Inimese Poja päevist, ja ei saa näha. Siis öeldakse teile: „Ennäe, siin!” või „Ennäe, seal!” Ärge
 minge välja ja ärge jookske selle järele, sest otsekui välk, mis taeva all välgatades sähvib ühest kohast 
teise, nõnda on Inimese Poeg oma päeval. (Lk 17:20-24)

Advendiaeg on ootuse aeg. Tänases evangeeliumitekstis on juttu Jumala riigi ootusest. Millal see tuleb? Sellise küsimusega pöörduvad variserid Jeesuse poole. Jeesus vastab neile: „Jumala riik ei tule ettearvatavalt ega öelda: „Ennäe, siin!” või „Seal!”, sest ennäe, Jumala riik
 on teie seas!” (Lk 17:20-21). Variserid olid üles kasvanud Moosese seaduste ja prohvetite õpetuste varal. Samasugune haridus oli ka Jeesusel.

Vana Testamendi prohvetid olid Jumala hääleks, kelle kaudu väljavalitud Iisraeli rahvas sai teada, kuidas Jumal oma riiki teostab. Samal ajal näeme, et see rahvas ise eksis pidevalt õigelt teelt, astus üle Jumala käskudest ning teenis ebajumalaid. Isegi ajal, kui Iisrael oli ühtne kuningriik ühe kuninga juhtimise all, kalduti õigelt teelt kõrvale. Võib lausa öelda, et oma rahva ajaloo kõige suurejoonelisema kulminatsiooni hetkel süvenes suurim mandumine ja Jumalast taganemine just kuningate Taaveti ja Saalomoniga eesotsas. Legendaarsed kuningad, kes mõlemad eksisid ja keda Jumal seetõttu ka karistas.

Nõnda osutus Jumala riigi kõige suuremaks takistajaks paradosaalselt väljavalitud rahvas, Iisrael, ise. Säärane elu sundis prohveteid üha valjemate ja otsekohesemate sõnadega juhte ja rahvast manitsema ja riigile kadu kuulutama. See teostus juutide Paabeli vangipõlves ning ka sellele järgnevates kannatuse- ja sõjasajandites.

Ka siis, kui Jeesus õpetab oma rahva hulgas, kõnnivad seal ka Rooma okupantidest sõdurid. Kuningate ja ühtse Iisreaeli kuningriigi ajast on möödunud juba 900 aastat, kuid igatsus riigi hiilguse taastamisest on süvenemas. Vana Testamendi prohvetid, kes olid kuulutanud hukku ja kadu, olid kuulutanud ka kunagi saabuvast rahu ajast ja Messiasest, kes tuleb Jumala enese saadetuna valitsema õiguses ja rahus rahvaid ja maad.

Prohvet Jesaja kirjutab: “Aga Iisai kännust tõuseb võrse ja võsu tema juurtest kannab vilja. Ja tema peal hingab Issanda Vaim, tarkuse ja arukuse Vaim, nõu ja väe Vaim, Issanda tundmise ja kartuse Vaim. /-/ Õigus on kui vöö tema niudeil ja ustavus kui rihm ta puusadel. Siis elab hunt tallega üheskoos ja panter lesib kitsekese kõrval; vasikas, noor lõvi ja nuumveis on üheskoos ning pisike poiss ajab neid. Lehm ja karu käivad karjamaal, nende pojad lesivad üheskoos, ja lõvi sööb õlgi nagu veis. Imik mängib rästiku uru juures ja võõrutatu sirutab käe mürkmao koopasse. Ei tehta paha ega kahju kogu mu pühal mäel, sest maa on täis Issanda tundmist – otsekui veed katavad merepõhja. Sel päeval sünnib, et Iisai juurt, kes seisab rahvaile lipuks, otsivad paganad ja tema asupaik saab auliseks.” (Js 11:1-10)

Roomlaste okupatsioonist tüdinenud juudid olid samas lootusrikkad, sest üle aastasadade oli siiski valitsenud üsna pikk rahuaeg. Juutidel olid oma marionettkuningad, üles oli ehitanud Jeruusalemma tempel ja Jeruusalemm tervikuna, see Püha linn, nägi välja kaunim ja võimsam kui kunagi varem. Kas võiks olla kätte jõundmas see päev, millest Jesaja kirjutab. Igavene rahuriik!

Millal tuleb Jumala riik, küsivad variserid Jeesuselt. Jeesuse vastus on neile segadusttekitav, sest Jeesus ütleb: “Ennäe, Jumala riik on teie seas!” (Lk 17:21) See vastus ei ole vastus, millest kuulajad aru saaksid. Miks nad ei näe seda riiki? Tõenäoliselt olid Jeesuse jüngrid samavõrra segaduses kui ülejäänudki kuulajad, sest Luukas kirjeldab, kuidas Jeesus oma jüngritele oma vastust veel eraldi selgitab.

Ta ei räägi oma järgijatele prohvet Jesaja kombel, justkui oleks peagi oodata aega, mil “hunt elab tallega üheskoos ja panter lesib kitsekese kõrval ning lõvi sööb õlgi nagu veis” (Js 11:6jj). Jeesuse kirjeldatud Jumala riigi saabumine Inimese Poja päevil on hoopis teistsugune: “Sest otsekui välk, mis taeva all välgatades sähvib ühest kohast 
teise, nõnda on Inimese Poeg oma päeval.“ (Lk 17:24).

Advendiajal ootame Inimse Poja saabumist, kuid me igatseme teda näha ikka ja jälle vaid tillukese abitu vastsündinuna sõimes. Advendiaeg ootusajana tähendab aga ka Jeesuse taastulemise ootust aegade lõpul ja see saab olema sootuks teistsugune saabumine kui 2000 aasta eest Petlemma laudas.

Iseküsimus on, kas me ikka ootame Jeesuse naasmist viimsel päeval või pigem oleks Tema tulemine meile tüliks? Kas Tema saabumine poleks hoopis häiriv ja mõnusat isekeskis äraolemist rikkuv? Isegi jõululapsena sündides tõi Tema saabumine inimestele palju tüli ja segadust. Mõni aastakümmend hiljem suutis Jeesus oma rahutust külvava õpetusega ja imetegudega ajada marru kogu juudi ülikkonna ja preestrid, kes olid juba ammu leppinud võõra okupatsiooniga ning olid sõlminud mugavaid ja privileege säilitavaid kokkuleppeid Rooma võimuga. Jeesus tuli seda rahu häirima ja seadis ohtu ülikute privileegid ja jõuka elu.

Kui kõneleme Jeesuse tulemisest praegu oma kaasaegsetele, kas nad ootaksid ja sooviksid mingit uut maailma või jumalikku valitsust? Me ju kuuleme üha sagedamini, et Eestis pole elu kunagi olnud parem kui praegu. Tõsi, meil on veel palju minna, kuid kui liigume kindlalt edasi, siis saame veel parema elu, veel kindlama priviligeeritud koha Euroopa vennalikus peres, kus valitseb rahu, mis on võrreldav prohvet Jesaja kirjeldatud pildiga tulvasest 1000-aastasest rahust. See on valimisteeelne retoorika!

Meile püütakse isegi üha sagedamini selgeks teha, et inimene oma tahtetäiuses ei pruugi enam loodus-seaduseidki tähele panna. Me suudame panna uute väärtusnormide kohaselt kasvõi seaduse jõul kõik kõiki armastama ja sallima ning peagi ei häiri kedagi, et “hunt elab tallega üheskoos, et panter lesib kitsekese kõrval. /-/ Et ehm ja karu käivad karjamaal ning nende pojadki lesivad üheskoos”. (Js 11:5jj) Prohvet Jesaja on asju suurepäraselt ette näinud, ütlevad meile targalt noogutades erinevad õiguslased, lisades: “See ongi see, mida me oleme oodanud! Meie olemegi need Jumala tööriistad, kes selle rahu loovad ja armastuse seemet kõikjale külvavad – paradiis on peaaegu valmis!”

Selle, inimese huvide ja soovide keskse paradiisi kohta, mille olid oma peas loonud kehtiva võimuga kokkuleppeid sõlminud variserid, ütleb Jeesus oma jüngritele: „Päevad tulevad, mil te ihaldate
 näha üht Inimese Poja päevist, ja ei saa näha. Siis öeldakse teile: „Ennäe, siin!” või „Ennäe, seal!” Ärge
 minge välja ja ärge jookske selle järele!” (Lk 17:22-23).

Maailmas, kus peibutajaid, kiusatuse tekitajaid ja eksitajaid on palju, tuleb pigem seisatuda selle asemel, et kindlalt edasi tormata.

Peagi hakkame kuulma kevadiste valimiste eelseid lubadusi. Uskuge mind, need kõik on üht või teist viisi ahvatlevad ja keskenduvad meie elu paremaks muutmisele. Enamasti tähendab see ühel või teisel viisil meile materiaalse õnne pakkumist. Olgu selleks siis maksude alandamine või sissetulekute ning pensionite suurenemine. Selles kõiges pole midagi halba – selleks me poliitikuid valimegi, et nad meie elu paremaks muudaksid. Kuid, mis on selle maise paradiisi hind? Jeesus hoiatab: “Ärge jookske selle järele!”.

Juudid kaotasid pärast kuningas Saalomoni oma kuningriigi, sest elatustaseme tõus ja näilik turvalisus tõi endaga kaasa mandumise, usust taganemise ja lõpuks alistumise võõrastele vallutajatele. Seda kuningriiki pole suudetud oma hiilguses taastada ka täna peaaegu 3000 aastat hiljem.

Hoolimata sellest, et meie riigi majandusnäitajad on olnud keskmisest paremad ja edu Euroopas nähtav, ei ole inimesed õnnelikud. Kas pole see seotud lubaduste ja tegeliku saavutatu konfliktiga? Kui meile on lubatud peatset jõukust Euroopa esimeste hulgas ja seda pole saabunud, siis oleme rahulolematud. Tulemuseks on see, et üle 100 000 eestimaalase on läinud seda eesmärki püüdma mujalt, kuid Eestist lahkumise hinnaga. Soomes töötades ollaksegi oma elatustasemelt peagi Euroopa esimeste hulgas! Samal ajal külad tühjenevad, pered lagunevad, rahavstik vananeb, sest noored läevad ja vanad jäävad.

Materiaalsed väärtused ja eesmärgid pole püüdmiseks ega järele jooksmiseks! Kui majanduslik toimetulek paraneb, tuleb seda õnnistusena tänulikult Jumalalt vastu võtta, kuid ikkagi ainult kui maist ja ajutist ning hävivat väärtust.

Jumala riik on see, mida tuleb taotleda ja selle poole püüelda. See ei ole aga midagi maist, käegakatsutavat ja ajalist. Käegakatsutav oli Jumala riik siis, kui Jeesus variseridele ütles: “Ennäe, Jumala riik on teie seas!”, pidades silmas ennast Jumala Pojana saadetuna inimeste keskele. Variserid põlgasid aga ära inimeseks saanud Jumala ja eelistasid temale oma näilist rahu ja poliitilisi privileege, kaotades mõnede aastate pärast kõik, mis neil oli olnud.

Kristlased, kes elasid juutide ssatusekaaslastena samuti üle Jeruusalemma templi hävitamise 70. aastal ning pillutati laiali üle tollase Rooma impeeriumi, olid aga saanud rikkamaks kui keegi teine iganes. Kristlastel oli nelipühal sündinud kirik. See kirik uskus ja tunnistas Jeesust Kristust kui lihaks saanud Jumala Poega, kes suri inimeste lunastamiseks ning äratati surnust üles ning asus valitsema taevas Jumala paremal käel. See kirik on kuulutab endiselt seda sõnumit!

Igapühapäevases ustunnistuses tunnistame: “Tema tuleb kohut mõistma elavate ja surnute üle”. Seda oleme me kristlastena uskunud läbi kahe aastatuhande ja igal advendiajal tuletanud meelde, et seesama Jeesus oli kord sülelapsena abituna sõimes, kuid täna on Valitseja taevas. Sellise Valitsejana tuleb ta kord ka tagasi, kuid mitte looma demoktaatlikku ühiskonda.

Jumala riik ei ole kaasaegse demokraatia võrdpilt. Demokraatia on inimese välja mõeldud ja seetõttu nagu iga teinegi valitsemisviis oma puudustega. Ülistada ja jumalikustada ükskõik millist inimlikku valitsemisviisi tähendab keskundumist ainult inimesele ja tema soovidele, tahtele ning vabadusele. Meie kristlastena rahuldume demokraatiaga ja võime elada sellises ühiskonnas, sh Eesti Vabariigis õnnelikuna ning tänulikuna oma riigi eest! Kuid me mööname, see pole ega saa kunagi olema täiuslik.

Meie eesmärk on keskenduda Jumala riigile, mis on vaimne. Võime ennast lugeda Jumala riigi kodakondseteks, kui seome oma elu läbi usu Jeesuse Kristusega. Temaga, kelles Jumal ise tuli meie sekka, et meie Tema kaudu saaksime ühel hetkel minna Tema juurde Tema riiki. Nagu apostel Paulus kirjutab efeslastele: “Sest tema läbi on meil ühesainsas Vaimus ligipääs Isa 
juurde. Järelikult ei ole te nüüd enam võõrad ja majalised, vaid
 pühade kaaskodanikud ja Jumala kodakondsed” (Ef 2:18-19).

Jumala riigi teostumist me ootame ja see on riik, millele peame rajama oma lootuse. See ei teostu maiste juhtide eestvõttel ega ka mitte mingisusguste valimiste tulemusena olgu need nii vabad ja demokraatlikud kui võimalik. “Jumala riik ei tule ettearvatavalt,” (Lk 17:20) nagu ütleb Jeesus isegi variseridele. Jumala riik tuleb nii nagu ta oma jüngritele kirjeldab: “Otsekui välk, mis taeva all välgatades sähvib ühest kohast teise, nõnda on Inimese Poeg oma päeval.” (Lk 17:24)
Aamen.

Loe ka teisi jutluseid SIIT


Tallinna Toomkirik 13.12.2014

Nothing from Kolmapäev, 20 november 2024 to Teisipäev, 10 detsember 2024.

Suur kalender

Maarja kirik

Maarja kirik