Kristuse ristimispüha jutlus

Jutlus – Ap 8:26-40
Kristuse ristimise püha ehk 1. pühapäev pärast ilmumispüha.
12. jaanuar 2014, Toomkirik
Urmas Viilma

“Issanda ingel rääkis aga Filippusele: „Tõuse ja mine lõuna
poole seda teed, mis läheb Jeruusalemmast alla Gaza poole! See
on tühermaa.” 
27 Ja Filippus tõusis ning läks. Ja vaata, üks Etioopia
eunuhh, etiooplaste kuninganna kandake võimukandja, kes
valitses kogu ta varanduse üle, oli tulnud Jeruusalemma Jumalat
kummardama 
28 ning oli tagasi pöördumas ja istus oma tõllas ning luges
prohvet Jesaja raamatut. 
29 Ja Vaim ütles Filippusele: „Mine ja ligine sellele tõllale!” 30 Filippus jooksis tõlla juurde ja kuulis
teda lugevat prohvet Jesaja raamatut ning küsis: „Kas sa ka aru saad,
mida sa loed?” 31 Tema vastas: „Kuidas ma võin aru saada, kui keegi mind
ei juhata?” Ja ta palus Filippust astuda üles ja istuda enese
kõrvale.
 32 Ja kirjakoht, mida ta luges, oli see:
„Tema on kui lammas viidud tappa
ja otsekui tall on hääletu oma niitja ees,
nõnda ei ava ka tema oma suud. 33 Tema alandamisega on tema õigus ära võetud.
Kes jõuab tema suguvõsast jutustada?
Sest ta elu võetakse ära maa pealt.”
 
34 Ja eunuhh hakkas rääkima ning ütles Filippusele: „Ma
palun sind, kelle kohta prohvet seda ütleb? Kas enese või
kellegi teise kohta?” 
35 Aga Filippus avas oma suu ja sellest kirjakohast lähtudes
kuulutas talle evangeeliumi Jeesusest. 36 Aga kui nad teed mööda edasi läksid, jõudsid nad ühe vee
äärde. Ja eunuhh lausus: „Ennäe, vesi! Mis takistab, et
mind ei võiks ristida?” 37 [Aga Filippus ütles: „Kui sa usud kogu südamest, siis on
see võimalik.” Ta vastas ja ütles: „Ma usun, et Jeesus Kristus on
Jumala Poeg!”] 38 Ja ta käskis tõlla peatada ja nad mõlemad, Filippus ja
eunuhh, astusid vette, ja Filippus ristis tema. 
39 Aga kui nad veest välja tulid, haaras Issanda Vaim Filippuse,
ja eunuhh ei näinud teda enam. Kuid ta läks oma teed edasi
rõõmuga. 40 Aga Filippus leiti Asdodist, ja ta kuulutas mööda maad
käies evangeeliumi kõigile linnadele, kuni ta jõudis
Kaisareasse.” Ap 8:26-40

Tänane pühapäev kannab Kristuse ristimispüha nimetust. Vanakiriklik traditsioon asetab selle päeva evangeeliumitekstiks loo Jeesuse ristimisest Ristija Johannese poolt. Hetkel, mil Jeesus saab ristitud avaneb taevas ja sealt laskub Jumala Vaim tuvina Jeesuse peale ning taevast kostub hääl, mis ütleb: “See on minu armas Poeg, kellest minul on hea meel!” (Mt 3:13-17).

Jeesuse ristimislooga on seotud ka Ristija Johannese võimas tunnistus täna altarist kuuldud ühest teisest evangeeliumi-tekstist, kus evangelist Johannes kirjutab: “Järgmisel päeval nägi Johannes Jeesust enda juurde tulevat ja ütles: “Vaata, see on Jumala Tall, kes kannab ära maailma patu.” (Jh 1: 29)

Jumala Talle metafoor kõneles kuulajaile tol ajal palju. See oli ju süütu talle ohvriveri, mis päästis heebrealased Egiptuse vangipõlvest. Nii ütlesid Ristija sõnad tema kuulajaile oluliselt enam, kui kõnelevad tema sõnad paljudele kaasaegsetele kristalstelegi täna, hoolimata sellest, et igal missal laulame vahetult enne armulaua jagamist: “Kristus, Jumala Tall, kes Sa meie patud ära kannad, halasta meie peale. Kristus, Jumala Tall, kes Sa meie patud ära kannad, anna meile oma rahu!”

Jumala Tall – Agnus Dei. Ladinakeelne väljend, mida klassikalise muusika austajad erinevate heliloojate suurejooneliste ja kuulsate missade osana tunnevad, kuid pühapäevase jumalateenistuse armulauateenituses ära ei tunne. Aastate eest tuli koolis, kus religiooniõpetust õpetasin, minu juurde gümnaasiumiastme muusikaõpetaja ja küsis: “Olen õigupoolest ammu tahtnud sinult kui kirikuõpetajalt küsida, mida see “Agnus Dei” tähendab, mida ma missa osade hulgas pean õpilastelt hinde peale küsima?” Sellestki koolist on tulnud taasisesesivuse ajal uus haritlaste põlvkond, kes uhkusega kõnelevad oma rahvus-vahelistele sõpradele, et Arvo Pärt ja Neeme Järvi on eestlased. Millest kõneleb aga see muusika mis nende kuulsate muusikutega seotud on? Parem ära küsi! See uus põlvkond sätib aga peagi ülikooli lõpetatutena ennast erinevate ametkondade ja osakondade kaudu valitsema meie maad ja rahvast. Määrama meie tulevikku ja kirjutama meie ajalugu. Samas, ega praegunegi põlvkond neist palju erine, ja eelminegi põlvkond, ja üle-eelmine, ja …

Jeesus ise, viidates enda ümber tunglevale rahvale ja variseridele, tsiteerib oma jüngritele prohvet Jesajat, kes juba ligi 700 aastat enne teda oli kirjeldanud sarnast olukorda sõnadega: “Kuuldes te kuulete ega mõista,
vaadates vaatate ega näe. Sest selle rahva süda on kalestunud
ja nad kuulevad kõrvadega raskesti
ja sulevad oma silmad,
et nad silmadega ei näeks
ja kõrvadega ei kuuleks,
et nad südamega ei mõistaks ega pöörduks,
et ma võiksin neid parandada.” (Mt 13:14-15; Js 6:9-10)

Umbes 30 aastat hiljem tsiteerib apostel Paulus Roomas elades sealsele sugupõlvele hinnagut andes täpselt sama kirjakohta prohvet Jesaja raamatu kuuendast peatükist. Nõnda on see olnud kogu inimkonna ajaloo jooksul: ajad mööduvad, põlvkonnad sünnivad ja surevad, riigid ja impeeriumid tekivad ja hävivad, inimese südamerumalus ja vaimulik pimedus ainult süvenevad.

Agnus Dei – Jumala Tall – millest see kõneleb?

Tänase jutluse aluseks olevas kirjakohas Apostlite tegude raamatus saadab ingel diakon Filippuse Jeruusalemmast lõunasse kõrbesse suunuvale teele kohtuma Etioopia eunuhhist kojaülemaga, kes on sõitmas Jeruusalemmast tagasi koju. Filippus kuuleb teda lugemas teksti Vanast Testamendist prohvet Jesaja raamatust: “Tema on kui lammas viidud tappa
ja otsekui tall on hääletu oma niitja ees,
 nõnda ei ava ka tema oma suud. Tema alandamisega on tema õigus ära võetud. 
Kes jõuab tema suguvõsast jutustada? 
Sest ta elu võetakse ära maa pealt.” (Ap 8:32,33; Js 53:7,8).

Kojaülem, (keda piibliuuriajd peavad seadusekuulekaks ja jumalakartlikuks vagaks meheks, kes siiski oma eunuhhi-s(t)aatuse tõttu ei saanud osaleda juutidega võrdselt templiteenistusel), loeb sajandeid varem kirja pandud teksti ja ei mõista seda. Ta kuuleb omaenda suuga valjusti loetud sõnu, kuid ei saa aru loetud teksti sisust. Prohvet Jesaja kirjutab kellestki, kelle kohta keegi kuni Jeesuse päevini ei olnud suutnud anda vastust, kes see on. Kes on see lammas, kes viiakse tappa ja tall, kes on hääletult kuulekas oma niitjate ees. Juutide ametlik õpetus polnud prohveti sõnumile suutnud senini anda rahuldavat vastust. Vaidlusi oli palju.

Jumalakuulekas etiooplane igatses aga vastust. Ta oli janune tõe järele. Sellele janusele saadab Jumala Vaim abi diakon Filippuse kaudu, kes tundes ära loetava kirjakoha, annab sellele selgituse, millist see tõdeotsiv mees varem polnud kuulnud. Luukas kirjutab: “Ja eunuhh hakkas rääkima ning ütles Filippusele: „Ma
palun sind, kelle kohta prohvet seda ütleb? Kas enese või
kellegi teise kohta?” Aga Filippus avas oma suu ja sellest kirjakohast lähtudes
kuulutas talle evangeeliumi Jeesusest.” (Ap 8:34-35)

Filippuse tunnistus ülestõusnud Jeesusest oli kui värske vesi janusele kurgule. See mitte ainult ei andnud rahuldavat vastust tekstilugemisest tõstatunud küsimusele, vaid oli lõpik vastus selle mehe eluküsimusele või -mõttele. Ometi oli ta seda teksti lugenud ka ise, kuid mitte mõistnud. Filippus Jumala saadikuna kuulutas võõrale evangeeliumi ja võõras hakkas uskuma ning palus enese ristimist. “Aga Filippus ütles: „Kui sa usud kogu südamest, siis on 
see võimalik. Ta vastas ja ütles: „Ma usun, et Jeesus Kristus on
 Jumala Poeg!” (Ap 8:37)

Kui palju olen kuulnud inimesi ütlemas, et nad saavad ka kodus üksi Piiblit lugeda, miks peavad nad seda tegema kellegagi koos,  kuulama või lugema kellegi teise selgitusi? Tänases loos on vastus: see eunuhh oleks võinud terve kodutee Jeruusalemmast Etioopiani lugeda seda Jesaja prohveteeringut, mõistmata elu lõpuni selle prohveteeringu sisu ja saamata teada ülestõsunud Kristusest.

Jeesus ise puutus oma kuulutustöös pidevalt kokku mõistmatuse ja kivistunud silmavaatega kirjaseletustega. Luukas kirjutab oma evangeeliumis Jeesuse külaskäigust oma kodukülla: “Jeesus tuli ka Naatsaretti, kus ta oli üles kasvanud, ja läks
oma harjumust mööda hingamispäeval sünagoogi. Ja kui ta tõusis lugema, anti tema kätte prohvet Jesaja raamat. Ta rullis raamatu lahti
ja leidis koha, kuhu oli kirjutatud: „Issanda Vaim on minu peal,
seepärast on ta mind salvinud. 
Ta on mind läkitanud kuulutama vaestele rõõmusõnumit,
 kuulutama vangidele vabakslaskmist
 ja pimedatele nägemist, 
laskma vabadusse rõhutuid, kuulutama Issanda meelepärast aastat.”
 Ja keeranud raamatu kokku, andis Jeesus selle sünagoogi teenri
 kätte ja istus maha. Ja kõikide silmad sünagoogis vaatasid ainiti teda. Tema (Jeesus) hakkas neile rääkima: „Täna on see kirjakoht teie 
kuuldes täide läinud.” (Lk 4:16-21). Jeesus pääses sel päeval õnnekombel kaljujärsakust surnukstõukamisest. See oli reaktsioon, millega tema oma koduküla rahvas võttis vastu Jeesuse sõnad, et Temas ongi Jesaja ennustused täitunud. Tema on see, kelle peal on Issanda Vaim ja kes on salvitu – heebrea keeles mashiah – Messias, Kristus.

Jeesus ise oli saanud selle kohta Jumalalt kinnituse vaid pisut aega enne oma kodukülla minemist, kui ta oli läinud Ristija Johannese juurde, et see Teda ristiks. Ristimisvesi, taevast tuvina laskuv Issanda Vaim ja üle kõige kostuv hääl oli hetk, mil täitus Jesaja prohveteering Issanda võitud mehest: “Issanda Jumala Vaim on minu peal, sest Issand on mind võidnud” (Js 61:1). Selle prohveteeringu täitumist kuulutas nüüd Jeesus oma kodukülas. Oma enda rahvale, oma kodakondsetele, oma kõige lähemaile … ja … evangeeliumite kohaselt oli see ka viimane kord, mil ta oma kodukülla tagasi läks. Nad ei mõistnud teda, ei uskunud teda olevat Võitud mees, Issanda Sulane, Messias ega Jumala Tall. Nad ütlesid Tema kohta vaid: “Eks tema ole Joosepi poeg?” (Lk 4:22)

Ristija Johannese silmad olid aga avatud ja tema nägi Jeesuses ristimise hetkel Agnus Dei’d – Jumala Talle, ohvritalle, kelle veri peseb ära maailma patud! (Jh 1:29) Peale Ristija Johannese oli veel vaid mõni, kes sedasama nägi – kelle silmad olid avatud ja kõrvad kuulsid.

Jeesuse jüngridki küpsesid kaua. Võib isegi nentida, et tõeline mõistmine Jeesuse jumalikkusest, Tema messiaanlusest selgus neile alles siis, kui nad seisid nõutuina tühjas hauas; alles siis, kui nende lukustatud salakambrisse ilmus naelahaavadega surnuist tõusnud Jeesus; alles siis, kui nad loobusid oma “talumehe mõistusega” mõtlemast ning usaldasid ennast ja oma loomuliku oleviku üleloomuliku igaviku kätte. See toimus hetkel, mil nelipüha keskpäevasest taevast laskus seesama Vaim, kes Jeesuse ristimiselgi ning võidis nüüd kõik Tema jüngrid ja järgijad Kristuse maapealseks Ihuks – Kirikuks. Sellest Kirikust, Kristuse Ihust, igast Tema liikmest sai nüüd ülestõusnud Kristuse elav tunnistaja.

Kui laskuda müstikasse, siis on seesama Kirik igal Jumala päeval elav tunnistus ülestõusnud Kristusest, sest seesama Kirik ongi Kristuse maapealne ihu – ülestõusnud ja elav Kristus. Meie oleme oma kiriku liikmetena sellesama nelipühil sündinud Kiriku liikmed – Kristuse Ülestõsunud Ihu liikmed.

Meiski igasühes, igas ristitus, ilmutab kaasligimestele ennast ülestõusnud Kristus. Seda Ülestõusnut ei kohuta enam surm ega kaduvik, teda ei võida kurat ega põrgu. Me oleme saanud üheks Kristusega. Selle kohta ütles Jeesus, kõneledes Püha Vaimu saabumisest oma jüngritele: “Sel päeval te tunnete ära, et mina olen oma Isas ja teie minus
ja mina teis.” (Jh 14:20)

Kas oleme sellest aru saanud? Kas mõistame seda, et meie kaudu, kes me ristitud oleme ja vastu oleme võtnud Püha Vaimu, kõneleb Kristus ise. Või siis ümberpöördult: kõik see, mida teen, teen Kristuse ihu liikmena – olgu head või halba; kõik, mida räägin, räägin Kristuse ihu liikmena – olgu vale või tõtt. Kõik hea, mille jätan tegemata, kõik halva, mille toimumist ma ei takista, kõik see saab toimuma Krituse nimel ja selle alusel otsutavad teised, milline on kristlaste Jumal.

Ehk mõistame selliselt mõeldes paremini, mida Jeesus mõtles, kui ütles: “Tõesti, ma ütlen teile, mida te
iganes olete teinud kellele tahes mu kõige pisematest vendadest,
seda te olete teinud mulle.” (Mt 25:40). Meie kaudu võivad saada lisaks meile ka teised Kristuse omaks, või hoopis … Kristuse vihkajaiks. Kas tajume ristimise suurust ja ka sellega kaasnevat vastutust? Apostel Paulus kirjutab galaatlastele: „Kõik, kes te olete Kristusesse ristitud, olete 
Kristusega rõivastatud.” (Ga 3:26).

Meie, st Kristusesse ristimises liidetud, st kristalased, st Kirik olemegi Kristuse Ihu Maa peal! Meis ei nähta meid endid, vaid nähakse Kristust. Mõelgem siis selle peale, millisena näevad Kristust need, kes kohtuvad meiega. Kas on meil nende küsimustele vastused nagu olid Filippusel või ei taha me end tülikate küsimustega vaevata: parem oleks, kui keegi meilt meie usu kohta ei küsiks! Kirikuisa Püha Irenaeuse (Eirenaius) (2. saj) sõnul sai Filippuse poolt ristitud etioopia eunuhhist kristlik misjonär oma rahva hulgas. Sellise tulemuse võib anda üks pealtnähe põgus kohtumine. Aga selle kohtumise oli korraldanud Jumala Vaim.

Miks ei või meiegi põgusad kohtumised kaasinimestega, kes otsivad Jumalat ja igatsevad Igavest Tõde ja Valgust, olla Jumala enese poolt korraldatud? Isegi kui need seda ei ole, tehkem need siis ise osaks Jumala plaanist – kuulutada Kristuse evangeeliumi iga päev elu, tegude ja sõnadega.

Aamen.

---

Tallinna Toomkirik 13.01.2014