Vana-aastaõhtu jutlus

Jutlus – Ps 31:15-16
Vana-aasta.
31. detsember 2013, Toomkirik
Urmas Viilma

“Aga mina loodan sinu peale, Issand! Ma ütlen: “Sina oled mu Jumal!” Sinu käes, Issand, on kõik mu ajad.” Ps 31:15-16

Käes on selle aasta viimane päev ja õhtu, ka selle aasta viimane jumalateenistus siin kirikus. Kui kasutame sõna “viimane”, siis on sellel sõnal enamasti melanhoolne alatoon. Kui miski, millega oleme harjunud, kui keegi, kellega oleme alati arvestanud, puutub meiega kokku viimast korda, siis on selline kohtumine alati pisut nukker. Kui pisut järele mõtleme, mõistame, et sellise alatooni anname me tavaliselt kõigile viimastele asjadele ise. Eriti kõiges, mis on seotud ajaga.

Vana-aastaõhtu on üks sellistest kummalistest päevadest aastas, mis on teistest päevadest eriliselt esile tõstetud just selle päeva viimasuse või lõplikkuse tõttu. Kuigi see päev pole isegi mitte riigipüha, erinevalt aasta esimesest päevast, tähistatakse ju tegelikkuses pereringis ja ka avalikukkuses just seda päeva või õhtut, mitte aga 1. jaanuari. Aasta esimest päeva üldjuhul muud moodi ei tähistata kui rahuliku taastumisena eelnenud pikast pühadetsüklist, mille tavainimese jaoks lõpetabki vana-aastaõhtu.

Vana-aastaõhtu on ka üks neist tähtpäevadest, millel puudub kiriklik evangeelne Kristuse-keskne sõnum, mis oleks seotud otseselt Jeesuse elu või tegevusega. Kuna tegemist on aasta viimase päevaga, omab selle päeva sõnum pisut igavikulist mõõdet ja kirjakohtade teemad kõnelevad ajast ja igavikust. Tänase päeva teemagi ütleb: “Meie aeg on Jumala kätes”.

Tegelikkuses ei ole ju tänane päev erinev mistahest teisest päevast aastas ja see, et aasta lõpeb just täna ja uus algab homme, on kokkuleppeline. Aastavahetuse märkimine 31. detsembri ja 1. jaanuari kokkupuutepunkti on kristlaste aegadetagune kokkulepe, mida järgib täna (veel?) kogu maailm, olgugi, et nii juutidel, moslemitel, budistidel ning paljudel teistelgi rahvastel on oma ajaarvamine. Sellele aastavahetuse hetkele ei anna keegi muu sügavamat tähendust kui inimene ise. Inimene on see, kes soovib just kahe aasta vahetumist tähistada tagasivaatamisega eelmisele aastale ja senisele elule, samuti aga ka oma pilgu ettepoole suunamisega eelolevale aastale ja ka kaugemale tulevikku.

Jumala perspektiivist vaadates ei oma tänane päev erilisemat rolli ülejäänute kõrval. Ka täna, nagu igal päeval, kulgeb aeg omasoodu: Maa pöörleb ümber oma telje ja tiirleb ümber Päikese endise väljamõõdetud kiiruse ja rütmiga, lubades meil nautida taevavõlvil loojuva ja tõusva päikeseketta kuma; hoovused ja jõed voolavad endise kiirusega oma suubimiskohta; tõus ja mõõn toimub tavapärases rütmis ning meie ja meie kaaslased vananeme senise ja muutumatu kiirusega: ikka iga sekundi, minuti ja päevaga.

Hetkeline seisatumine vana-aasta lõpus selleks, et tagasi vaadata või ka edasiseks plaane seada, on vaid osa globaalsest kokkuleppest. Pühakiri õhutab, meid kujundama endas hoopis teistsugust hoiakut. See ei takista meil seljataha või ettepoole vaatamist 31. detsembril, küll aga tuletab meelde, et tegelikult peab kristlane elama iga päeva selle arvestusega, et see on viimane. Et juba hetk hiljem või homme, kui hommikul silmad avan, ei ole mitte ainult uus päev vaid ka uus ja parem elu. Parem seetõttu, et mina ise olen parem, sest olen jätnud kõik, mis minus halba ja patust seljataha. Ma olen igal päeval uus ja armastusväärsem ning parem inimene. Kui igaüks meist nõnda uut aastat, uut päeva, iga järgmist tundi alustab, on kogu maailm igal päeval uus, parem ja ilusam paik elamiseks nii meile, kui kõigile teistele.

Uus algus igale päevale ja aastale aitab kinnitada pilgu ettepoole, kuid seda ei saa teha ilma, et vanad võlad jääks maksmata, suhted korrastamata, patud lunastamata, vabandused vastuvõtmata ja eksimused andestamata. Uus päev ja aasta saab olema tõeliselt uus alles siis, kui eelmine saab lõpetatud, vanad arved klaaritud ja võlad tasutud. Seda tarkust on meile juba emapiimaga sisse söödetud. Nõnda paljud inimesed ka vana-aastat lõpetada püüavad, et laenud saaks tagasi makstud ja arved tasutud.

Kas see pole aga mitte mugav, lükata oma arvete klaarimine tradistiooniliselt aasta lõppu. Millal on aasta lõpp? See, et kalender tuleb seinal või taskus ümber vahetada pärast 31. detsembrit, ei mängi suhete ja võlgade klaarimises kristlikus käsitluses mingit rolli.

Kirikus elame sootuks kirikuaasta rütmi pidi. Kes pisut selle kalendri tähendusse süveneb, märkab, et selles kalendris ei oma niivõrd tähtsust kuupäevad kui pühapäevad, ehk hingamispäevad, samuti kirikupühad ja tähtpäevad. Ja needki ükski ei oma mitte ajaarvestuslikku tähendust kui just sisulist tähendust, meenutades meile Kristuse elu ja õpetust ning igavese Jumala ilmutust, samuti igavese elu lootusega inimesele, ajas ja ajaloos.

Seega, iga päev on Jumala kingitus ja tähistab uut algust uuele aastale, uuele aastakümnele, uuele sajandile ja milleeniumile. Iga hommik on uus sünnipäev minu ülejäänud elus. Igal hommikul algab uus aasta ja iga õhtu on vana senise aasta lõpp.

Need loetud päevad, millega inimesele mõõdetakse elu pikkust, on justkui mängukotsid lapsevanema käes, kes neid liivakastis mängivale lapsele ulatab. Ühel hetkel ei ole enam ulatada ühtegi klotsi. Sel hetkel selgub tõde: kas seni ulatatud klotsidest valmis uhke kindlus, torn või katedraal, või said need seniulatatud klotsid lihtsalt mööda liivaksti laiali pillutud, sest see oli lihtsam ja lõbusam. Mõni võis lennata isegi mängukaalsase või tema loodud klotsimaailma suunas.

Sinu käes, Issand, on kõik mu ajad!”, laulab kuningas Taavet oma 31 laulus, mis on ühtlasi tänase päeva juhtmõtteks. Kuidas aga ise käitume? Kas nii, nagu oleks mina aja peremees ja kogu elu – päevad, aastad ja dekaadid on minu enda käes laiali loopida. Või on minu aeg tegelikult Jumala käes, kes ulatab mulle kogu minu jaoks tallele pandud ajatagavara päev-päeva kaupa. Kas tean, millal annab ta mulle üle viimase klotsi – viimase aasta, viimase päeva, viimase tunni või minuti?

Kui hakkan mõistma iga mulle kingitud hetke ainukordsust, suurust ja väärtust, siis kas ei teki soovi hinnata ümber kogu oma senist elu ja “klotside laialipildumist”? Seda suurema hoole ja armastusega võtan vastu ka iga järgmise ajahetke kui viimase ja väärtuslikuima. Mida hakkan selle viimasega peale? Kuidas kasutan?

Aega saab viita, aega saab veeta, aega saab pillata, aega saab surnuks lüüa. Aega saab ka kasutada, käsutada, kulutada, isegi kokku hoida. Aega ei saa aga tagavaraks tallele panna. Ainus, kellel on ajatagavara on Jumal. Hetkel, mil ajast saab minu elu, saab seda aega vaid kasutada. Kuidas kasutan?

Vana Testamendi autor Koguja kirjutab: “Mõtle oma Loojale oma nooruspäevil,
enne kui tulevad kurjad päevad 
ja jõuavad kätte need aastad,
mille kohta sa ütled: 
Need ei meeldi mulle! Sest inimene läheb oma igavese koja poole
ja tänaval käivad leinajad ringi, sest põrm saab jälle mulda,
nõnda kui ta on olnud, 
ja vaim läheb Jumala juurde,
kes tema on andnud.” (Kg 12:1, 5, 7)

Kui tänasel aasta viimasel päeval peatume selleks, et vaadata tagasi, teha kokkuvõtteid, siis olgu see seisatumine selleks, et teha järeldusi tuleviku tarvis. Mõistma peab seda, et elu on kingitus ja elada saab vaid korra. Harva saavad inimesed alustada teatud etappi elust uuesti. Kristlastena teame aga, et võime Jumalast kinni haarates alustada uut elu kohe, kui oleme mööduvale valele ja patule selja keeranud. Et alustada oma elus uut aega, aastat või ajastut, ei pea ootama 31. detsembrini. Alustada saab kohe ja seda peabki tegema kohe, sest homne võib olla “viimane klots” minu eluhoones. Kui kõik varasemad said laiali loobitud, saagu vähemalt see üks, see viimane asetatud õigele kohale. Ja kui Issand on helde, ja klotse jagub ka igaks järgmiseks päevakas ning aastaks, saagu see esimene nurgakiviks, millele rajan katedraali.

Kui see on hoone, mis saab rajatud kaljule ja mille aluseks on Kristus, oleme rajanud eluaseme, mis püsib ka siis, kui aeg saab otsa ja algab igavik. Kui jõuame selle hoone valmis rajada siin ajas, pole me enam ajas ekslevad kodutud. Apostel Paulus kirjutab efeslastele: “Järelikult ei ole te nüüd enam võõrad ja majalised, vaid
pühade kaaskodanikud ja Jumala kodakondsed, ehitatud hooneks apostlite ja prohvetite alusele, mille
nurgakiviks on Kristus Jeesus ise. Tema, kelles kogu hoone kokkuliidetuna kasvab pühaks templiks Issandas ja kelles teidki üheskoos ehitatakse Jumala eluasemeks Vaimus. (Ef 2:19-22).

Püsides usus Igaviku Jumalasse ei ole niivõrd oluline see, mida toob meile ajalikus elus homne päev või uus aasta, kuivõrd see, kuidas seda uut ajaühikut kasutame. Kuningas Taavet annab meile vastuse: “Aga mina loodan sinu peale, Issand! Ma ütlen: “Sina oled mu Jumal!” Sinu käes, Issand, on kõik mu ajad.” (Ps 31:15-16)

Aamen.


Tallinna Toomkirik 01.01.2014

Kolmapäev, 22 november 2017
  • 18:00 – 20:00
    LEERIKURSUS koguduse kantseleis

Laupäev, 25 november 2017
  • 12:00 – 12:30
    ORELIPOOLTUND - Kadri Ploompuu. Kavas J. S. Bach. E. Elgar

Pühapäev, 26 november 2017
  • 11:00 – 12:30
    MISSA - igavikupühapäev. Kuningas Kristuse püha. Õpetaja Arho Tuhkru, õpetaja Meelis Rosma, organist Kadri Ploompuu, viiulil Meelis Vahar

Neljapäev, 30 november 2017
  • 15:00 – 15:45
    Peapiiskopi advendivastuvõtu KONTSERT

Laupäev, 02 detsember 2017
  • 12:00 – 13:00
    ORELIKONTSERT Soome 100. Kristel Aer, Kadri Ploompuu. Kavas O. Merikanto, A. Merikanto, M. Viitala, I. Laakso

Pühapäev, 03 detsember 2017
  • 11:00 – 12:30
    MISSA - advendiaja 1. pühapäev - kirikuaasta algus. Sinu kuningas tuleb alandlikkuses.

Esmaspäev, 04 detsember 2017
  • 09:00 – 10:00
    Tallinna Toomkooli advendiaja ALGUSPALVUS

Laupäev, 09 detsember 2017
  • 12:00 – 12:30
    ORELIPOOLTUND - Kersti Petermann. Kavas J. S. Bach, J. Sibelius

  • 17:00 – 18:00
    Jõulujazzi KONTSERT Maria Faust Sacrum Facere. Korraldab Jazzkaar, piletitega

Pühapäev, 10 detsember 2017
  • 11:00 – 12:30
    MISSA - advendiaja 2. pühapäev. Sinu kuningas tuleb kirkuses. Leeripüha

  • 15:00 – 16:00
    MISSA Merivälja Pansionaadis

  • 16:00 – 17:30
    TÄNUJUMALATEENISTUS EELK Misjonikeskuse ja Misjonikoori 20. sünnipäeval. Muusikalises osas teenivad kaasa Misjonikoor, solistid ja vilistlased.

Suur kalender

Maarja kirik

Maarja kirik