4. advendipühapäeva jutlus

Jutlus – Hb 6:13-19,
Advendiaja 4. pühapäev.
22. detsember 2013,Toomkirik, Urmas Viilma

“Kui Jumal Aabrahamile tõotas, siis ta vandus iseenese juures, kuna tal ei olnud kedagi suuremat, kelle juures vanduda. Ta ütles: „Tõesti, õnnistades õnnistan ma sind ja rohkendades rohkendan ma sind!” Ja nõnda, olles pikameelne, koges ta tõotuse täitumist. Inimesed vannuvad ju kellegi suurema juures, kui nad ise on, ja vanne on neile kinnitus igasuguse vastuvaidlemise lõpetamiseks. Just seepärast, et Jumal tahtis tõotuse pärijaile veel selgemini näidata oma nõu kõikumatust, kinnitas ta seda vandega, et kahe kõikumatu tõsiasja läbi, milles on võimatu Jumala valelikkus, saaksime mõjuvat julgustust meie, kes oleme rutanud kinni haarama antud lootusest, mis on meile nagu hinge ankur, kindel ja kinnitatud.” (Hb 6:13-19)

4. advendipühapäev on kiriku traditsioonide kohaselt pühendatud Jeesuslast ootavale Maarjale, Issanda emale. Pilt last ootavast Maarjast aitab meil mõista 4. advendi sõnumit: Issand on lähedal! Veel veidi, ja See Hetk, see Oodatud Hetk on käes. Oodatud Messias – Kristuslaps sünnib! Pikk ootusaeg saab läbi ja tõotused täituvad!

Tõotused!? Millised tõotused? Kelle tõotused?

Tänane jutlusetekst kirjast Heebrealastele viib meid tagasi esiisa Aabrahamile antud tõotuse juurde, mille täitumisest kuulsime ka tänase Vana Testamendi lugemisest: “Ja Issand hoolitses Saara eest, nõnda nagu ta oli lubanud. Issand
 toimis Saaraga, nõnda nagu ta oli öelnud: Saara jäi lapseootele ja tõi Aabrahamile poja ilmale ta vanas
 eas, määratud ajal, millest Jumal temaga oli rääkinud. (1.Ms 21:1-7).

Iisaki sündimisega raugaeas Aabrahamile ja Saarale hakkas Jumal täitma oma varem antud tõotust, teha Aabrahami sugu arvukaks kui tähti taevas või liiva mererannas.

Loeme, kuidas Jumal ilmus Aabrahamile ja ütles: „Mina olen Kõigeväeline Jumal,
 käi minu palge ees ja ole vaga! Ma teen lepingu enese ja sinu vahel
 ja teen sind väga paljuks. /-/ Vaata, mu leping sinuga on, 
et sina saad paljude rahvaste isaks. /-/ Ma teen sind väga viljakaks ja lasen sind rahvaiks saada, 
kuningadki põlvnevad sinust. Ma teen lepingu enese ja sinu vahel, ja sinu soo vahel pärast 
sind, igaveseks lepinguks sugupõlvedele, et ma olen Jumalaks
 sinule ja su soole pärast sind. (1Ms 17:1-7)

Heebreakirja autor viitab Aabrahami ja Jumala vahelisele lepingule ehk Vanale Testamendile, Vanale Seadusele kui Jumala tõotusele, mis saavutab oma täitumise täiuse Kristuse sündimises.

Kristuses, kes sündis Neitsi Maarjast sai alguse aga Uus Leping, Uus Testament, Uus Seadus. Kõik, kes on Kristuse järgijad on Uue Lepingu rahvas. See Uue Lepingu rahvas saab osa aga mõlema – nii Vana kui Uue Lepingu/Testamendi tõotustest.

Jumala antud tõotused oma rahvale on murdumatud ja on kinnitatud Jumala enda poolt vandega, nagu Heebreakirja autor nendib: ”Just seepärast, et Jumal tahtis tõotuse pärijaile veel selgemini näidata oma nõu kõikumatust, kinnitas ta seda vandega” (Hb 6:17). Jumala tõotuste täitumisest saab ajalooline tegelikkus ning need on tagasipöördumatud ning tühistamatud.

See, et Jumala poolt inimkonnale antud lubadused saavutavad pöördumatu ja tühistamatu olemuse, peaks panema meid kõiki tõsiselt mõtlema, mida tähendab see meie jaoks isiklikult. Kas meie osa on Jumala tõotustes igavene õndsus või igavene hukatus? Ja kas meie mängime ka mingit rolli Jumala plaanis maailma ja teiste inimeste igavese saatuse määramisel?

Milline on meie roll, meie koht siin maaimas? Mis on meie elu ülesanne? Arvame ehk, et suurt rolli maailma ajaloos mägivad paavstid ja kuningad, piiskopid ja presidendid, teadlased ja leiutajad? Jah, selle ajaliku maailma ajaloos küll, kuid Jumala kuningriigi loos on mänginud palju olulisemat rolli hoopis teistsuguse ettevalmistusega mehed ja naised. Jeesuse esmaste järgijate hulgas olid kalurid ja põlluharijad, tölnerid ja prostituudid. Neist moodustus Jeesuse esimene kogudus, ka esimene preesterkond. Ükski amet või elukutse pole Jumala silmis eelistatud või vähemeelistatud. Olgu see siis piiskopi või lambakarjuse, presidendi või poemüüa oma. Olulisim on, kuidas keegi meist reageerib Jeesuse sõnadele: “Järgne mulle!” (Lk 5:27).

Tänases evangeeliumiloos (Mt 1:18-24) kuulsime last ootavast Maarjast ja Joosepist, Maarja kihlatud mehest. Maarja rolli Jeesuse sünniloos ja Jumala tõotuste täitumisel on raske ülehinnata. Ristikirik on tõstnud ta taevasele troonile peaaegu kõrvuti Kristuse enesega. Kirik palvetab jätkuvalt Ristija Johannese ema Eliisabeti sõnadega lapseootel Maarjale nende kohtumisel: “Õnnistatud oled sina naiste seas ja õnnistatud on sinu ihu vili!” (Lk 1:39-45). Ning täide on läinud Maarja enese kiituslauluna lausutud vastus: “Sest vaata, nüüdsest peale kiidavad mind õndsaks kõik sugupõlved, sest mulle on suuri asju teinud Vägev, ja püha on tema nimi ja tema halastus kestab põlvest põlveni neile, kes teda kardavad.” (Lk 1:46-56).

Kõige paremini ja kaunimalt iseloomustavad Maarjat ja tema enneolematut missiooni tema enda sõnad ingel Gabrielilie, kes teatas talle, millise ülesande jaoks on Jumal ta välja valinud – ta jääb Pühast Vaimust lapseootele ja toob ilmale poja. Maarja vastus inglile võiks olla vastus meie kõigi huultel, kui mõtleme oma ülesannetele, oma missioonile, oma rollile, oma kohale siin päikese all. Maarja ütleb: “Vaata, siin on Issanda teenija, sündigu mulle sinu sõna järgi!” (Lk 1:38)

Peatähelepanu tänases evangeeliumis ei keskendugi aga Maarjale, isegi mitte sünniootel Jeesuslapsele, vaid lihtsale Joosepile. Mehele, kellest evangeeliumid palju ei kõnele. Kuna temast räägitakse vaid Jeesuse sünni- ja lapsepõlvelugudes, arvatakse, et ta suri varakult enne Jeesuse täisikka jõudmist. Nõnda tunnebki kristlik pärimus Joosepit kui eakat puuseppa või ehitusmeistrit, kes võis olla enne Maarjaga kihlumist eelmisest naisest lesestunud.

Sellest Joosepist ei saanud oma eluajal kuulsat meest ega ole ta ka kirjutanud oma nime maailma ajalukku mõne suurejoonelise poliitilise saavutuse ega isegi mitte ehitusmeistrina mõne suurejoonelise ehitise autorina. Ta suri tundmatu mehena inimajaloo jaoks. Tema nimi on aga saanud suureks Jumala kuningriigi loos ning ristikirik on kuulutanud Joosepi pühakuks.

Ta oli lihtne mees oma lihtsate mõtete ja igatsustega. Ta oli kihlunud noore neitsi Maarjaga ja lootis temaga abielluda, kuid enesele teadmata sattus palju suurema “loo” sisse. Ta sai osaliseks Jumala maailma päästmise plaanis samal kombel kui sajandeid varem olid saanud Aabraham ja Saara.

Matteus kirjutab oma evangeeliumis: “Jeesuse Kristuse sündimisega oli aga nõnda. Tema ema 
Maarja, kes oli Joosepiga kihlatud, leidis enne enda 
kojuviimist, et ta ootab Pühast Vaimust last. Tema mees Joosep aga, kes oli õiglane ega tahtnud teda
 avalikult häbistada, võttis nõuks ta salaja minema saata. Aga kui ta seda mõtles, vaata, siis ilmus talle 
unenäos Issanda ingel, kes ütles: „Joosep, Taaveti poeg, ära 
karda oma naist Maarjat enese juurde võtta, sest laps, keda ta 
kannab, on Pühast Vaimust. Ta toob ilmale poja ning sina paned talle nimeks Jeesus, 
sest tema päästab oma rahva nende pattudest.” /-/ Kui Joosep unest ärkas, tegi ta nõnda, nagu Issanda ingel
 oli teda käskinud. Ta võttis oma naise enese juurde, ent ei puutunud temasse, enne kui Maarja oli poja 
ilmale toonud. Ja ta pani lapsele nimeks Jeesus.” (Mt 1:18-25)

Jumalal oli Joosepile anda palju suurem roll ja ülesanne, kui Joosep ise oli arvanud või seda ilmselt isegi veel oma surmahetkel teadvustas. Tema kaasaegsedki ei osanud ilmselt Joosepi rolli hinnata ega märgata. Küllap imestasid nad, et Joosep oli nõustunud abielluma noore naisega, kes ootas last, kuid ilmselt mitte tema enda oma. Joosepit nähti kui meest, kes päästis noore lapseootel naise ja tema tulevase sündiva lapse avalikust häbist. See oli inimeste arusaam. See oli, mida inimesed võisid mõelda, omavahel sosistada, imestada ja ehk mõni ka imetleda. Sarnased sosinad kõlavad kaasajalgi.

Kuid see oli, mida inimesed nägid ja mõtlesid. Jumal nägi Joosepis meest, kellest sai Jeesuse isa ja Maarja armastav ja hooliv abikaasa. Joosep oli see, kes andis sündinud lapsele nimeks Jeesus, täpselt nii, nagu ingel oli unes ilmutanud. Joosep oli see, kes viis Maarja ja juba sündinud Jeesuse Egiptusesse varjule Petlemma lastemõrva sooritanud kuningas Heroodese eest. Joosep saatis koos Maarjaga Jeesust ka temal külaskäigul Jeruusalemma templisse.

Joosep oli mees, kes oli valmis kandma Jumala poolt antud rolli ja ülesannet. Ta loobus paljust selle nimel, et Maarja ja Jeesus saaksid parema osa. Ta loobus oma aust, oli valmis kandma avalikku pilget ja kannatama varjatud sosistamisi; oli valmis asetama ennast ohtudesse ja surmasuhu lapse pärast, kes ei olnud tema enda liha ja veri. Ta ei saanud isegi valida oma lapsendatud pojale, kes seaduste järgi oli tema poeg, nime, mille ta oleks ise soovinud lapsele panna. Ta pani lapsele nime, mille ingel oli määranud. Joosep oli Jumala tööriist – alandlik, kuulekas ja jumalakarlik. Temast sai väheoluline isik maailma ajaloos, kuid ülioluline Jumalariigi loos. Tema elu ülesandeks oli osaledmine Jumala tõotuste täitumisel!

Tulgem tagasi küsimuse juurde omaenda kohast ja rollist. Ei maksa arvata, et Kristuse üleskutse: “Järgne mulle!” (Lk 5:27) on kõlanud vaid kõigi teiste, kuid mitte minu jaoks!

Ristija Johannes saatis vangihoones olles oma jüngrid Jeesuselt küsima: “Kas sina oled see, kes pidi tulema, või
 jääme ootama teist?” (Mt 11:3) Keda oleme oodanud kõik need pikad advendinädalad meie? Kas oodatav saabub ka meie jaoks? Või on Jõululaps, kelle sündimine muutis lihtsate inimeste Maarja ja Joosepi elu, sündinud kellegi teise tarvis, kuid mitte minu jaoks?

Kui Kristus ei ole toonud muutust inimese hinge, mõtetesse ja ellu, on järjekordne advendiaeg olnud tema jaoks mõtetu ootamine. Kui see ootamine on tähendanud vaid neli nädalat välist sära ja kära, ning ootuse kulminatsiooniks on kõigest õdus õhtu perekonna, hapukapsaste ja teleriga, pole Jumala tõotused veel lõplikult täitunud.

Ja see ei ole midagi sellist, mille täitmises kõik teised peavad osalema. Ei! Meie kõik oleme Jumala tööriistad. Igaüks meist oma eluga, oma tegudega, oma sõnadega, oma mõtetega, oma eeskujuga, oma armastusega oleme Kristuse kuulutajad ja tõotuse täitmises osalejad. Meie kõik peame olema Jõululapse maale- ja kojutoojad. Meie kõigi missioon, ükskõik, kus me oleme: kodus või tööl, Eestis või võõrsil, Ameerikas või Afganistaanis oleme sõnumitoojad – Jõuluinglid, kes osalevad Jumala Uue Lepingu täitumises ja rõõmusõnumi kuulutamises.

Kui me ainult ei piirdu usuga armastusse, vaid ka tegelikult armastame, siis on Kristus tõepoolest sündinud. Seal, kus armastust pole, kus üksteise teenimisel pole kohta, kus puudub Jumalaema Maarja alandlik hoiak: “Vaata, siin on Issanda teenija, sündigu mulle sinu sõna järgi!” (Lk 1:38), seal kestab igavene advendiaeg. See on lõputu ootus ja lõputu igatsus, mis muutub lõputuks kannatuseks, piinaks ja lootusetuseks. Sellest piinast päästab ajalikus elus vaid uskmatus ja teadmatus, kuid seda piinarikkam on igavene kannatus aja lõppedes.

Sellele igavesele advendile saame lõpu teha, kui mõistame, et me ei ela iseenesele, vaid meid on Jumal saatnud ja kutsunud igavikulisele armastuse missioonile. Kristus sünnib seal, kus kui algab armastus! Üks vana palve kõlab nõnda:

Mitte üksi endale ei taha ma elada,
vaid Sulle, Jumal –
ja inimestele, keda Sina armastad.

Mitte üksi oma elu ei taha ma otsida,
vaid Sinu elu, Jumal –
ja nende inimeste elu, kes on meie ümber.

Mitte ainult oma rõõmust ei taha ma hõisata,
vaid Sinu rõõmust, Jumal –
ja kõigi inimeste rõõmust maailmas.

Seda tahan ma otsida ja igatseda,
selle nimel tahan ma töötada
ja selle eest hea seista armastuses, mis kannab risti.
(Ignatiuse sõprade palveraamat, Johannes Esto Ühing, Tartu 2001)

Aamen.

---

Tallinna Toomkirik 23.12.2013