Lõikustänupüha jutlus

Lõikuspüha 13. oktoober 2013
Tallinna Piiskoplik Toomkirik
Urmas Viilma

“Aga keegi rahva seast ütles Jeesusele: „Õpetaja, ütle mu vennale, et ta jagaks päranduse minuga!” Jeesus ütles talle: „Inimene, kes mind on seadnud teie üle kohtumõistjaks või jagajaks?”  Ja ta ütles neile: „Vaadake ette ja hoiduge igasuguse ahnuse eest, sest külluseski ei olene kellegi elu sellest, mis tal on!” Ja Jeesus rääkis neile ka tähendamis-sõna: „Ühe rikka mehe põllumaa oli hästi vilja kandnud. Ja ta arutas endamisi: „Mis ma pean tegema? Mul ei ole kohta, kuhu oma vilja koguda.” Ja ta ütles: „Seda ma teen: ma lõhun maha oma aidad ja ehitan suuremad ning kogun sinna kõik oma vilja ja muu vara ning ütlen oma hingele: Hing, sul on tagavaraks palju vara mitmeks aastaks, puhka, söö, joo ja ole rõõmus!”  Aga Jumal ütles talle: „Sina arutu! Selsamal ööl nõutakse sinult su hing. Aga kellele jääb siis see, mis sa oled soetanud?” Nõnda on lugu sellega, kes kogub tagavara iseenese jaoks, kuid ei ole rikas Jumalas.” (Lk 12:13-21)

Olen tähele pannud, et peres, kus on mitu last, ja peres, kus on üks laps, on maiustustesse suhtumine sageli erinev. Olen ise pärit kolme vennaga perest, kus iga kojutoodud kommipakk tuli alati kiiresti ära jagada. Enne ei saanud sellest keegi võtta ainsatki kommi, kui kõik olid omaniku leidnud. Väiksemas eas pidime ka oma kommid kiiresti ära sööma või siis ära peitma, sest liiga kauaks teiste silma alla jäänud maius kippus peagi kaotsi minema. Tavaliselt kurtis oma kommide kadumist vanematele kõige vanem meie pere vendadest, kes väiksemate meelest just kiusu pärast oma kommid kõige viimasena alati ära tahtis süüa. Ja tegi seda tihti teiste ees mõnuledes. Eks vahel maksis see talle kätte, sest ajal, kui ta lõpuks oma kommide söömiseni jõudis olid need leidnud tee juba väikevendade kõhtu.

Ühe lapsega peredes, kus vahel külas käisime oli minu meelest üsna kummaline näha laual kaussi maiustustega, mis ei olnud omanikku leidnud. Täpsemalt, neid polnud vaja kellegagi jagada. Pere ainus maiasmokk võttis kausist siis, kui isu tuli. Polnud vaja söömisega kiirustada ega ka oma osa peita, sest kõik oligi ju oma osa. Samas võib sellel lapsel hilisemas elus olla probleeme teistega jagamisega, sest puudub kogemus, et tuleb arvestada ka kaaslastega.

Tänase kirjakoha alguses pöördub üks mees rahva seast Jeesuse poole murega, et tema vend ei ole pärandit õiglaselt jaganud. Loomulikult on tegemist märksa keerulisema küsimusega kui maiustuste jagamine. Üldiselt oli juudi pärimisseadus päris täpne, kuid siiski esines vaidlusi ja mõistmatust nagu kaasajalgi. Mees, kes Jeesuse poole pöördub teeb seda, mida vaidluste puhul ikka tehti. Ta pöördub rabi ehk õpetaja poole, kelle ülesannete hulka kuulus ka sarnaste vaidlusaluste seadusepunktide selgitamine ja otsuste langetamine.

Jeesus aga keeldub asjaga tegelemast, öeldes: „Inimene, kes mind on seadnud teie üle kohtumõistjaks või jagajaks?” Ta jätkab tähendamissõnaga, mis peab hoiatama kuulajaid ahnuse eest. Milline on ahnuse definitsioon? Eks neid ole mitmeid, kuid enamasti kõik seovad ahnuse liialdamise ja kadedusega. Kui sul on midagi rohkem kui sa ise vajad ja sa ei jaga seda teistega, oled ahne. Oscar Wilde on tervameelselt öelnud: Me viskaksime paljud asjad minema, kui me ei kardaks, et keegi teine need üles korjab.

Jeesus ütleb: „Vaadake ette ja hoiduge igasuguse ahnuse eest, sest külluseski ei olene kellegi elu sellest, mis tal on!”. Ta lisab ahnitsemise või kokkukahmamise kõrvale igavikulise perspektiivi, andes selgelt mõista, et aineline omand on ajaliku maailma juurde kuuluv nähtus. Igavikus ei mängi sinu omandi suurus mingit rolli. Samal ajal mängib olulist rolli küll see, kas Jumala palge ette astudes võtsid sa enesega ühes ka oma südame, või jäi see sinna, kuhu maine vara. Mammona külge klammerdunud süda ja ligimese vajadusi mittearvestav ahnus võivad olla takistuseks Jumalariiki jõudmisel. Täpsemalt, inimene kannab selle eest Jumala ees vastutust!

Jeesuse jutustus rikkast mehest, kes ehitab endale uued ja suuremad aidad, sest tema maa on rikkalikult vilja kandnud, on tuttav kõigile, kes evangeeliumit lugenud on. Siit loost tõstatub küsimus, kui suur tagavara on mõistlik tagavara ja millal saab tagavara kogumisest ahnus, mida Jeesus teravalt kritiseerib?

Küllap on paljud märganud Tallinna kaubanduskeskusetes noori lipsustatud mehi ja kostüümides naisi püüdmas möödujaid, et kõneleda neile pensionist. Iseenesest on pisut vastuoluline panna noored inimesed rääkima pensionist ja pensionifondidest, kuid seda nad teevad ja ilmselt edukalt, sest see kampaania on oluliselt pikem kui keskmine valimiskampaania, mil möödujate tülitamine on massilisem.

Kui kuuleme kedagi kõnelemas tulevasest pensionist ja pensionisammastest, siis kõlavad vestluses ka teminid: säästmine, kõrvale panemine, tagavaraks kogumine, investeerimine tulevikku, jne. Enamasti mõistame neid termineid sünonüümidena, kuid täpsemalt järele mõeldes mõistame, et on oluline vahe säästmisel ja investeerimisel.

Mees, kellest Jeesus räägib, ei tegelenud säästmisega. Säästmine tähendab eelkõige kokkuhoidu. Ja kui peame kokku hoidma, siis tavaliselt teeme seda oma teatud eluviiside muutmise arvelt. Tänase loo peakangelasest rikas oli mures oma küllusliku vilja ülejäägi pärast. Ta ei olnud säästnud, vaid tal jäi oma vajadustest üle. Loost jääb ka mulje, et mehel polnud pärijaid või peret, kellele oma vara jätta, sest Jumal ütles talle unes: „Sina arutu! Selsamal ööl nõutakse sinult su hing. Aga kellele jääb siis see, mis sa oled soetanud?” 

Lapsevanematena muretseme loomupäraselt ka oma laste tuleviku eest. See on meie õigus, aga ka kohustus. Samas tunneme mitmeid lugusid rikaste vanemate lastest, kes on oma sünnipärases rikkuses pööranud vähe tähelepanu tööoskuste kujundamisele või iseseisvale toimetulemisele. Nende vanemate hool on väljendunud ka rikkalikus helduses nõnda, et uuel põlvkonnal pole vaja ise vaevagi näha, et külluslikult elada või oma igapäevase leiva pärast muret tunda. Paljudel juhtudel on selline päritud rikkus aga pudenenud kiiresti sõrmede vahelt. Vanemate loodudud kerge elu saab sellistele poegadele ja tütardele saatuslikuks.

Piiblist tuntud kadunud poja lugu on heaks näiteks ühest küljest isa hoolivusest ja armulikkusest, kui ta oma pärandvara ära pillanud poja tagasi koju võtab, kuid samas ka isa ettenägelikkusest, kui ta teist poega kasvatab tööd tegema ja ise leiba teenima. Just nõnda peaks kasvama iga laps, hoolimata sellest, kui jõukad või heal järjel on tema vanemad. Siis on täidetud Jumala plaan inimese loomisel, kui ta asetas inimese Paradiisi aeda harima ja hoidma, ning ühtlasi mõistab inimene siis parmini, et kõik, mis tal on, ei ole mitte tema oma, vaid Jumala kingitus talle. Ja kui midagi jääb üle, tuleb mõelda mitte uute aitade ja täiendavate tagavarade peale, vaid selle peale, kas meie ümber on neid, kellel jääb puudu. Kui minul on üle, siis selleks, et jagada nendega, kellel jääb puudu.

Selline mõtteviis iseloomustab inimest, kes on rikas Jumalas, sest puudjääjaile jagamine, sinna andmine, kus on vajadus, on Jumala enda suhtumine. Nõnda saavad annetaja käed Jumala käteks ja abisaaja tänu muutub tänuks Jumalale. Nii nagu arstile antakse Jumala poolt oskus teiste ravimiseks ja aitamiseks, antakse mõnele ka paremad oskused majandus- ja finantsküsimustes. Kui mõistame hukka arti, kes ei taha inimesi oma oskustega ravida, siis ei saa pidada õigeks rikka käitumist, kes naudib oma küllust üksi.

Oleme varemgi rääkinud, et Jeesuse õpetus oli oma kaasajas radikaalne ja omamoodi äärmuslik. Samas mõistsid kuulajad, et ta õpetab väega ülevalt. See puudutab ka Jeesuse käsitlust rikkusest. Materjalistlikus maailmas ei taheta mõista Jeesuse õpetust tänagi. See on nii ebamugav ja tundub olevat ebaõiglanegi. Miks peaksin ma oma vaevaga teenitu jagama teistega, kes ei viitsi midagi teha! ometi leidub ka kaasajal heategijaid, heldeid annetajaid ja metseene, kes on mõistnud, et materjaalne rikkus on Jumala õnnistus, mis selle rikkuse jagamisel nendega, kellel on vajadused suuremad, tähedab rikkuse kogumist taevasse.

Me oleme ju kõik Jumala majapidajad, tema mõisavalitsejad, kes me ise ei oma siit maailmast midagi. Selle väite tõestuseks pole vaja teha muud, kui püüda mõelda oma surmast kui teeleasumisest ja siis vaadata, millised on selle teekonna pagasireeglid. Kas võime võtta kaasa konteineri, mitu suurt kohvit, käsipagasi või lubatakse meid teele vaid tühjade taskutega.

Kõik, kes korra selle mõttekäigu on läbinud, mõistavad, et Jumal on meie eest hästi hoolt kandnud. Meil on rohkem, kui vajame igavikuteele minemiseks. Järelikult on meil ka palju üle, mida võiksime õigel ajal teistega jagada!

Kui oleme elanud suures puuduses, siis ei ole see olnud Jumala süü, vaid minu enese või inimeste poolt loodud ühiskonnakorralduse süü, kuid siiski inimesest sõltuv. Kui elan külluses ja rikkuses, siis on see Jumala and. Kuid see ei ole minu küllus või rikkus, vaid Jumalalt minu kätte usaldatud vara, mis kuulub lõpuks talle. Minu eesõigus ja kohustus on sellega ümber käia nõnda, et lisaks oma tasule oskan sellega teha rõõmu ka paljudele teistele. Ja seda tehes, esindan Issandat ennast ja kogun endale varanduse taevasse.

Tänasel lõikustänupühal võime tänuga hinnata oma senise kogutud varanatukese suurust ja väärtust ning mõelda, kui peaksime täna pakkima oma kohvrid, et asuda teele, mis saab sellest, mis maha jääb? Et kui Jumal mullegi täna ütleb: „Sina arutu! Selsamal ööl nõutakse sinult su hing.”, kellele jääb siis minu pagas? Sellele küsimusele on lihtne vastata: eks jääb mahajääjaile! Aga suurem küsimus on hoopis see, mida saan kaasa võtta? Kui kaasavõetav ei ole hinnatav ainelistes mõõdupuudes, kas on midagi, mida saab mõõta vaimsetes mõõdupuudes? Mida tähendab olla rikas Jumalas?

Jeesus ütleb: “Tehke enesele
 kulumatud kukrud ja muretsege enesele kahanematu aare taevas, kuhu
 varas ei saa ligi ja kus koi pole rikkumas, sest kus on teie aare, seal on ka teie süda.” (Lk 12:33-34). Küsimus on: kuidas? Ja Jeesus vastab kõigis evangeeliumites sarnaselt: jagades teistega, jagades puuduses olijatega, abivajajatega. Ja see ei puuduta ainult neid, kelle nimed leiame riakaste edetabelist. See puudutab meid kõiki. Iga annetatud või almuseks antud sent on Jumala kingituse teistega jagamine ja tähendab rikkuse kogumist kulumatutesse kukrutesse taevas. Ja sellegi eest saame tänasel tänupühal tänada Jumalat, sest just tema on loonud meile need võimalused andmiseks ja jagamiseks. See on eesõigus või privileeg, millega kaasneb ka suurem vastutus. Olge selle privileegi eest tänulikud!

Aamen.

---

Tallinna Toomkirik 14.10.2013