Soosinguajad.

Pühakirja lugemised:

1. Moosese 18:20–32 Aabraham palub Soodoma pärast

Heebrealastele 3:15–19 Jumala rahva hingamisse pääsemisest

Matteuse 11:20–24 Jeesus hurjutab Galilea linnu

Pühapäevased laulud:

457 – Oh tulge, Teda kummardage

217 – Oh armas Jumal, avita

458 – Tõuse, valgus igavene

64 – Issand, oma viga sees

204 – Nüüd lahkun hinguspäevast

Teenivad õpetaja Arho Tuhkru, õpetaja Joel Siim, organist Kadri Ploompuu.

Toomkirik on avatud E – P 10 – 17

Nutitelefonis M-Tasku äpi olemasolul on võimalik teha annetus valitud kogudusele ka ilma QR-koodi pildistamata. Pildistamine enam otseselt vajalik pole, kuigi ka seda meetodit kasutades saab endiselt annetust teha. M-Tasku kaudu annetamine on annetajale ja EELK kogudusele tasuta.

Christian Ackermanni näitus toomkirikus tõstatab küsimusi, suunab mõtteid ja avab silmi, ka kristliku, täpsemalt – luterliku kiriku kunsti ikonograafia vallas.

Kui on üldteada, et Ackermanni osalusel valminud Tallinna toomkiriku altarisein oli Rootsi-aegse range, ortodoksse luterliku kiriku altarikaunistuse musternäidis, siis milline see ikkagi oli, mis oli selle
peamine sõnum?

1694. aastast säilinud altariseina tellimise lepingute järgi on teada, et
selle nikerdatud kaunistused tegi vabameister Christian Ackermann, et
tisleritööd tegi Hermann Berents ning altariseina värvis ja pildid maalis
Ernst Wilhelm Londicer.

1696. aastal valminud kahekorruselise altariseina põhikorrusel seisid kaheteistkümnest apostlist kaks tähtsamat: pühakirja ja mõõgaga apostel Paulus ning pühakirja ja taevavõtmega apostel Peetrus.
Põhikorruse karniisi kaunistasid neli evangelisti oma evangeeliumide ja
atribuutidega: Markus lõviga, Luukas härjaga, Matteus ingliga ja Johannes
kotkaga. Altariseina tipus oli võidulippu kandev, Aadama pealuule ja maole
astuv Kristus Võitmatu, tema kõrval põlvitasid Maarja Magdaleena ja ingel.
Altariseina keskteljel, Kristus Võitmatu all, oli maal „Püha õhtusöömaaeg”
ja „Kristuse ristilöömine”. Üheskoos jutustasid kuju ja kaks maali Kristuse
äraandmise, ristisurma ja igavese elu lugu. Seda võimendasid juba mainitud Peetruse ja Pauluse ning evangelistide kujud, samuti Maarja-Magdaleena – patustanud, andestust palunud ja saanud – naise kuju. Ingel Kristus Võitmatu kõrval on tegelane taevasfääridest, Kristuse taeva mineku tunnistaja ja altari ees kogunevale kogudusele teenäitaja.

Mida veel ühelt, kõige tähtsamalt kirikukunstiteoselt – altari kui kiriku kõige pühama koha kaunistuselt – võiks tahta?

Sõnumit – pääsemine tuleb usu läbi – kandsid muidugi ka teiste 17. sajandi
II poole – 18. sajandi alguse Rootsi kuningriigi, sh siis Eesti- ja Liivimaa
luterlike kirikute altariseinad, nagu ka kantslid. See, et 18. sajandi
valgustus- ja ratsionalismiajastul nii selge sõnum hägustuma ja kirikukunsti
senine ikonograafiline programm koost lagunema hakkasid, on aga juba omaette lugu.

Ackermanni näitusel saab sellest küll aimu, kuid põhiline soovitus
oleks siiski keskenduda näitusel neile tegelaskujudele, kes määrasid
Rootsi-aegse inimese maailmapildi ja religioossed vaated. Lisaks nimetatuile vaadake siis ka voorusi, neid ideaalselt täiuslikke naisi, kes võisid seista altaril ka katmatult.

Teksti autor dr Tiina – Mall Kreem.