Sel suvel on toomkiriku kesknädala orelikontserdid pühendatud prantsuse väljapaistva helilooja ja organisti Louis Vierne’i 150. sünniaastapäevale.

Esitusele tulevad Vierne’i 4 orelisümfooniat.

Sarja neljandal kontserdil esitab organist Kristel Aer Orelisümfoonia nr. 2 op. 20 e-moll.

Kavas on ka Max Regeri ja Rauno Remme loomingut.

Tere tulemast kontserdile!

Piletite hinnad 7/5 €, organistidele tasuta sissepääs.

Kristel Aer kirjutab:

Louis Vierne’i, prantsuse romantilise orelimuusika ühe tipphelilooja sünnist möödub käesoleval aastal 150. aastat.

Vierne oli sündides peaaegu pime, tema silmi opereeriti vahelduva eduga palju kordi ning operatsioonidest taastumine võttis tihti aastaid. Parimatel hetkedel oli ta võimeline valgust ja varju eraldama ning isegi tugevas valguses suure käekirjaga kirjutama. Vierne`i peeti lapsena muusikaliselt väga andekaks, ta õppis nii klaveri- kui viiulimängu ning hiljem ka orelit pimedatele noortele mõeldud õppeasutuses Pariisis.

Pariisis kuulis ta César Francki mängimas Sainte-Clotilde kirikus ning oli sellest sügavalt puudutatud. Vierne sai Francki õpilaseks Pariisi konservatooriumis, kuid Franck suri vaid kuu aega hiljem ning tema asemele tuli Ch-M. Widor, kellest sai Vierne’le nii õpetaja kui ka sõber.  Vierne oli hiljem Widori assistendiks nii organistikohal Saint-Sulpice kirikus kui ka õpetaja-lektorina Widori professorikohal konservatooriumis. Pärast Widori lahkumist konservatooriumist proovis Vierne mitmel korral saada professoriks, kuid tulemusteta. Organistina ja improviseerijana oli Vierne eluajal kuulus, ta tegi pikki kontsertreise  Ameerikasse ja Kanadasse. Tema loomingust on orelimuusika kõige rohkem tuntud, kuid suurem osa tema teostest on hoopis laulud, klaveri- ja orkestrimuusika. Orelile kirjutas Vierne 6 sümfooniat (kõik moll-helilaadides, igaüks eelmisest astme võrra kõrgemal), 24 pala „vabas stiilis“ (mida võib mängida ka harmooniumil), 24 fantaasiapala ja mõned muud teosed.

Vierne’i orelisümfoonia nr. 2 on 5-osaline ning valminud aastal 1903, pühendusega oma sõbrale, oreliehitaja Charles Mutin`ile.  Sel ajal oli Vierne saanud organistiks Pariisi Notre-Dame’i kirikus, sealne orel on kahtlemata olnud teose üheks inspireerijaks. Kui Vierne’i esimene sümfoonia on rohkem tsüklilaadne, siis 2. sümfoonia on juba terviklik nii oma temaatilise materjali kui selge struktuuriga osade poolest. 1. osa, Allegro on sonaadivormis, teine osa, Choral läbib oma teemaga pika arengu läbi erinevate helistike, et suubuda juubeldavasse finaali. Kolmandast osast tegi Vierne hiljem seade orelile ja orkestrile, seal toimub sordiinilaadsete orelikõlade kiire vastandamine ning vaheldumine pedaalisoolodega. Cantabile-osa, rahulikum mõttehetk enne finaali liigub kromaatiliselt ja ekspressiivselt veidi morbiidse, kuid ometi helge lõpu suunas. Viies osa on jällegi selge vormi ning arenguga, torm ja tung kuni viimase, siiski tonaalselt positiivse piduliku lõpuni.

Notre-Dame kirikus töötas helilooja kuni oma surmani, mis saabus, nagu ta unistanud oli, keset kontserti orelipingil 2.juunil 1937.