Suure nädala mõtteid

Kristuse silmad Köleri altarimaalilt Kaarli kirikus

Detail – Kristuse silmad – Köleri altarimaalilt Kaarli kirikus

Me ei ole ära teeninud, et hüüda ja hõisata „Halleluujat“ igavesest ajast igavesti, sest kätte on jõudnud aeg, mil ükski inimlik mõte, tahe ega tegu ei jää püsima.

Kui tunnistame, et jõuludes murrab igavik hetkeks aega sisse ja annab endast märku, siis peaksime mõtlema, mis viimselt on olulisim inimeseks olemises. Suure Nädala sündmustes ja ülestõusmispühades viiakse lõpule Jumala loominguime, et inimene võiks ja saaks elada elusamat elu. Lõpuni mõista Suurt Nädalat on sama, mis mõista Igavikku või seda, kuidas Jumal sünnib inimeseks ja inimene rüütatakse taevase kirkusega.

Ometigi saab samast maapõrmust võrsunud materjalist olla sõim, millesse inglilaulu saatel mähitakse mähkmetesse väike poiss. Samast puust saab olla Suurel Neljapäeval ülal kambris laud, mille ümber kogunejad kuulevad sõnu, mis seovad omavahel kokku mööduva ja möödumatu, maise ja taevase: „Võtke! See on minu ihu. See on minu lepinguveri, mis valatakse paljude eest“ (Mk 14:22,24). Lõpuks saavad olla samad ka Suure Reede prussid, mille puusäsisse tungivad naelad kinnitavad risti külge mehe, keda tervitati nädala eest palmiokste ja rõõmuhõisetega.

Nii on ka inimestega, meiega, sõprade ja imetlejatena, kes me palmipuudepühal hõiskame „Hoosianna!“ ja seejärel tahame süüvida õpetusse suurimast käsust „Armasta Issandat, oma Jumalat“, proovime mõista lesknaise kahte leptonit, kus ohverdatakse kõik: „…tema pani aga oma kehvusest kõik, mis tal oli“ (Mk 12:44).

Ometi tunneme ka aega, mil oleme halvatud ja mürgitatud, mil ühtki õiget sõna ei tule meelele ega suuda teha ühtki õiget tegu. Nii antakse vaid vähese eest ära kõige kallim: „Ja tema otsis võimalust, kuidas Jeesust parajal ajal ära anda“ (Mk 14:11). Kas pole meis olemas argust, et saada oma hirmu ohvriks, mil julgus haihtub olematuks: „Ja kõik põgenesid, jättes ta maha…“ (Mk 14:50).

Kuid ka kõige põhjatumasse sügavusse kukkununa saab lõpuks igaüks meist toetuda pinnale, millelt taas tõusta ja leida uut jõudu, et Küreene Siimona kombel aidata kanda Kolgata teekonnal Jeesuse risti (Mk 15:21). Usun, et Arimaatia Joosep on peidus igaühes – on julgust astuda ning paluda enda kätte Jeesuse ihu (Mk 15:43).

See ongi inimeseks olemise lugu, osalt lihtne ja inimlikult lootusetu, teisalt ometi valmis vastu võtma Hommikut, mis saaks olla „Jumala kirkuse näitelava“.

Vaikne Laupäev kannab vaikuse nime ning on täidetud valvamise ning Issanda armu ootusega.  Samas peidab see aeg eelaimatava sündmusena järgmise päeva tähendust, nõnda, kui on olemas jõulu- või jaanilaupäev.

Traditsiooni järgi toimub ime 40 tunni jooksul, mil Jeesus reedesel päeval kell kolm sureb (Mk 15:34) ja naised avastavad pühapäeva hommikul seitsme ajal, et haud on avatud (Mk 16:3–6).

Nõnda on ülestõusmispühad Valguse võit Pimeduse üle. Koidukiired murravad hauapimedusse sama moodi kui munakoor praksatab, et lasta endast välja uus elu. Kristus on oma surmaga surma surmanud. Nii joome ühtviisi kannatuse, samas igavese elu ja uuestisünni karikast. Emmause teel olevate jüngritena ei suuda me Kristust tunda, kuid leiba murdes ja jagades tunneme ta ära. Jeesuse elususe imelisus ja äratundmine on teema, mis seob kokku ülestõusmispüha järgsed päevad. Tasapisi hakkab ilmsiks saama Jeesuse tõeline ja varjamatu loomus – olla Lunastaja.

Ülestõusmispüha tähendusvarjundeid on nõnda palju, et need suudavad lummata iga inimest ja kõike saabki vaid kokku võtta lihtsa sõnaga RÕÕM, mis toob esile õndsuse. See õnnis rõõm lõpetab kõik, põhjendab kõik, loob uueks kõik. Selle võtab kokku laulik: „See on päev, mille Issand on teinud, ilutsegem ja rõõmutsegem temast“ (Ps 118:24). Kogu loodu mõistes on „Issanda päev“ alanud ja meie ülesanne on au anda.

Tundes inimest ja Taevast Isa, suudabki Kristus kokku siduda tõotuse, mis ta Mäejutluse alguses andis. Õigupoolest siin muutub see tõeliseks ja täide läinuks kõigile neile, kes kuulevad Jeesuse sõnu (Mt 5:2jj):

„Õndsad on need, kes on vaimus vaesed, sest nende päralt on taevariik.

Õndsad on kurvad, sest neid lohutatakse.
Õndsad on tasased, sest nemad pärivad maa.
Õndsad on need, kellel on nälg ja janu õiguse järele, sest nad saavad küllaga.
Õndsad on halastajad, sest nende peale halastatakse.
Õndsad on puhtad südamelt, sest nad näevad Jumalat.
Õndsad on rahutegijad, sest neid hüütakse Jumala lasteks.
Õndsad on need, keda õiguse pärast taga kiustakse, sest nende päralt on taevariik.“
Olge rõõmsad ja hõisake: „Kristus on tõesti üles tõusnud!“

 


Tallinna Toomkogudus 01.04.2015

Pühapäev, 12 november 2017
  • 11:00 – 12:30
    MISSA - 23. pühapäev pärast nelipüha. Andke üksteisele andeks. Peapiiskop emeeritus Andres Põder, õpetaja Meelis Rosma, organist Kadri Ploompuu, solist Maire Martinson

  • 15:00 – 16:00
    MISSA Merivälja Pansionaadis

Kolmapäev, 15 november 2017
  • 18:00 – 20:00
    LEERIKURSUS koguduse kantseleis

Laupäev, 18 november 2017
  • 12:00 – 12:30
    ORELIPOOLTUND - Maris Oidekivi-Kaufmann. Kavas J. S. Bach, F. Mendelssohn

Pühapäev, 19 november 2017
  • 11:00 – 12:30
    MISSA - valvamispühapäev. Kirikuaasta eelviimane pühapäev. Õpetaja Arho Tuhkru, õpetaja Meelis Rosma, organist Piret Aidulo

  • 12:30 – 13:30
    PÜHAPÄEVAKOOL ja NOORTERING.

Kolmapäev, 22 november 2017
  • 18:00 – 20:00
    LEERIKURSUS koguduse kantseleis

Laupäev, 25 november 2017
  • 12:00 – 12:30
    ORELIPOOLTUND - Kadri Ploompuu. Kavas J. S. Bach. E. Elgar

Pühapäev, 26 november 2017
  • 11:00 – 12:30
    MISSA - igavikupühapäev. Kuningas Kristuse püha. Õpetaja Arho Tuhkru, õpetaja Meelis Rosma, organist Kadri Ploompuu, viiulil Meelis Vahar

Neljapäev, 30 november 2017
  • 15:00 – 15:00
    Peapiiskopi advendivastuvõtu KONTSERT

Suur kalender

Maarja kirik

Maarja kirik