Jutlus paastuaja eel

Jutlus – 1Kr 13
Pühapäev enne paastuaega. Esto mihi; Quinquagesima.
2. märts 2014, Toomkirik
Urmas Viilma

Kui ma räägiksin inimeste ja inglite keeli,
 aga mul ei oleks armastust, siis ma oleksin kumisev vasknõu või kõlisev kuljus.
 Ja kui mul oleks prohvetianne
ja ma teaksin kõiki saladusi ja ma tunnetaksin kõike ja kui mul oleks kogu usk, nii et ma võiksin mägesid teisale tõsta, aga mul ei oleks armastust, siis poleks minust ühtigi. Ja kui ma kõik oma vara ära jagaksin ja kui ma oma ihu annaksin põletada, aga mul ei oleks armastust, siis ma ei saavutaks midagi. Armastus on pika meelega, armastus hellitab, ta ei ole kade, armastus ei kelgi ega hoople, ta ei käitu näotult, ta ei otsi omakasu, ta ei ärritu. Ta ei jäta meelde paha, tal ei ole rõõmu ülekohtust, aga ta rõõmustab tõe üle. Ta lepib kõigega, ta usub kõike, ta loodab kõike, ta talub kõike. Armastus ei hääbu kunagi. Olgu ennustused – need kõrvaldatakse, olgu keeled – need vaibuvad, olgu tunnetus – see lõpeb ära. Sest poolikult me tunnetame ja poolikult me ennustame, aga kui tuleb täielik, siis kõrvaldatakse poolik. Kui ma olin väeti laps, siis ma rääkisin nagu väeti laps, mõtlesin nagu väeti laps, arutlesin nagu väeti laps. Aga kui ma sain meheks, jätsin ma kõrvale väeti lapse kombed. Praegu me näeme aimamisi nagu peeglist, siis aga palgest palgesse. Praegu ma tunnetan poolikult, siis aga tunnetan täiesti, nagu minagi olen täiesti tunnetatud. Ent nüüd jääb usk, lootus, armastus, need kolm, aga suurim neist on armastus. Aamen.” 1Kr 13

Apostel Paulus on oma armastuse ülemlaulus sõnastanud kogu kristluse olemuse, see on ARMASTUS. Täna 2000 aastat hiljem, ei ole see ühegi kristlase jaoks uudis, sest seda jutlustatakse meile igal pühapäeval. Kas see sõnum ka minuni jõuab ja minus elama hakkab; kas see armastus, millest Paulus kõneleb, paistab ka minust välja? Jumal teab!

Kristliku armastuse läte ja põhjus ei ole mitte armastatu veetlus, vaid armastaja loomus. Armastust enese vastu ei põhjusta ristiusus miski või keegi, kellega me oma eluteel kokku puutume, vaid kristlik armastus peab olema kohal sõltumata sellest, kellega me elus kokku puutume. Võib öelda ka: hoolimata sellest, kellega me kokku puutume. Armastus peab olema kohalolev. Nagu on seda Jumal.

Me oleme kuulnud, kes teab ehk kogenudki armumist esimesest silmapilgust. Keegi on oma välimuse ja olemusega mõjutanud meid käituma teisiti, kui varem. Me oleme valmis olnud ennast ja oma elu muutma, et olla oma väljavalitule meeltmööda, olla tema vääriline. Lõpuks oleme jõudnud otsuseni, et meie väljavalitu on inimene, kellega soovime koos veeta kogu oma ülejäänud elu. Armumisest on saanud armastus.

Selline armastus on tekkinud inimeste vahel. Pauluse kirjapandud armastuse ülemlaul sobib hästi ka sellise armastuse kirjeldamiseks, mistõttu seda pea igal laulatusel ka loetakse. Kuid selle teksti haare on oluliselt laiem ja sisu oluliselt sügavam. Armastuse ülemlaul räägib armastusest, mis ei ole määratud ainult armunuile, vaid on ideaaliks ja sihiks igale kristlasele, sest selle armastuse allikas ei ole keegi teine meie lähedal, vaid Kristus ise.

Selline armastus ei taotle inimese enese heaolu vaid üksnes armastatu heaolu. See on, kuidas Jeesus elas ja õpetas. Tänases evangeeliumitekstis ütleb Jeesus: “Kes oma elu armastab, see kaotab selle, ja kes oma elu vihkab selles maailmas, see hoiab selle igaveseks eluks.” (Jh 12:25)

Tänast jutluseteksti alustab Paulus: “Kui ma räägiksin inimeste ja inglite keeli,
aga mul ei oleks armastust, siis ma oleksin kumisev vasknõu või kõlisev kuljus.” (1Kr 13:1). Me kõik osakame teha õigel hetkel ilusaid sõnu ja lausuda vajadusel midagi kaunist; oskame lohutada ja kinnitada, julgustada ja kiita, tänada ja meelitada. Siiski ei ületa ükski kaunis ja kõlav sõna reaalset heategu. Lihtne on lummata ennast ja teisi kaunite ning kõlavate sõnade või lubadustega. Kui nendele ei järgne tegusid ega astuta ühtegi sammu ligimese poole, ei ole see midagi muud kui tühjusest vastukõmisev vasknõu või kõigest silmapilguks õhu värelema lööv kellukesehelin.

Oleme harjunud süüdistama oma tühjade sõnadega õhu rikkumises poliitikuid, ja eks vaimulikudki ole sageli kaldunud kõrvale omaenese sõnadest. Sellised vääratused paistavd silma. Kuid millised on meie kõigi, kes me end Kristuse nime järgijaiks peame, sõnade ja lubaduste viljad? Kas meie suus veenvalt kõlavad kristlik usk ja ligimesearmastus saavad ka usutavaks ja nähtavaks reaalsetes tegudes läbi meie elu?

Peeglisse vaadates pean endaltki küsima, kas minugi sageli manitsevad sõnad siit kantslikõrgusest ei muutu kõigest õhku haihtuvaks tüütuks müraks. Parimgi kõne või jutlus maisteist või taevaseist asjust on ilma armastusetegudeks vormimata vaevaline õhuvärelus.

“Milline on minu sõnade kaal?”, peab küsima iga kristlane, kes seisab oma igapäevaeluga Jumala palge eest. Ka need, kes on varmad tunnistama Jumala tegudest oma elus, peaksid aeg-ajalt küsima, kas nad saavad ka tunnistada oma tegudest kaasinimeste või oma pere ja lähedaste elus. Kas laseme vaid Jumalal tegutseda või tegutseme ka ise lastes Kristuse tegudel saada nähtavaks meis ja meie kaudu?

Sa võid olla maailma parim mistahes alal või oskustes, andekas ja osav paljudes asjades, oma usuga suur tervendaja või lausa imetegija – kui teed seda kõike vaid enese uhkuse, au, isiklike hüvede või kaasinimeste lugupidamise ning tunnustuse pälvimise nimel, pole sa Jumala palge ees saavutanud midagi. Vaevalt Jumal loebki meie heategusid, kuid iga armastusega tehtud tegu on samm lähemale igavesele elule. Teod ilma armastuseta on aga surnud. Just seda mõtleb Paulus, kui ta kirjutab: ”Ja kui mul oleks prohvetianne
ja ma teaksin kõiki saladusi ja ma tunnetaksin kõike ja kui mul oleks kogu usk, nii et ma võiksin mägesid teisale tõsta, aga mul ei oleks armastust, siis poleks minust ühtigi.” (1Kr 13:2)

Niisama tühised on suured annetused, ennastohverdav käitumine ja loobumine kõigest, mis seni on olnud kallis, kui nõnda toimima pole pannud tõeline tahe ja igatsus unustada iseennast oma soovidega. Kas mitte seda ei mõelnud Jeesus, kui ta ütles noorele rikkale mehele: „Üks asi puudub sul. Mine müü kõik, mis sul on,
ja anna vaestele, ja sul on aare taevas, ning tule järgne
mulle!” Evangelist Markuse sõnul see noormees kurvastas nende sõnade pärast ja lahkus
rõhutuna, sest ta oli suure varanduse omanik. (Mk 10:21j).

Kristus kutsub üles teenima esmalt ligimest nagu iseennast, et alles seejärel jõuda enda vahetu teenimiseni. Tavainimene alustab aga esmalt iseenda himude ja soovide teenimisest ega jõuagi ligimeseni, sest enda soovid on alati lõppematud.

Armastus tähendab ajaliku ohvri toomist igaviku nimel. See tähendab loobumist millestki, mis hoiab meid kinni ajas ja ruumis või on seotud aja ja ruumiga. Suurim on selline armastus, millega kaasneb eneseohverdamine. Kas taipame, et kinni hoidmine lihalikest ja materiaalseist asjust tähendab klammerdumist selle muldse külge, mille paratamatu saatus on ikkagi kõigest ilma jäämine. Surm võtab selle kõik!

Surmal pole aga midagi võtta, kui oleme juba enne kõigest maisest ja ajalikust ise oma südames loobunud ajatu ja igavese nimel. Igasugune loobumine, igasugune ohver, mis on toodud aga ilma armastuseta on raisatud ohver. Elu, mis ei sisalda ühtegi armastuse nimel toodud ohvrit on raisatud elu. Nagu Paulus kirjutab: “Ja kui ma kõik oma vara ära jagaksin ja kui ma oma ihu annaksin põletada, aga mul ei oleks armastust, siis ma ei saavutaks midagi.” (1Kr 13:3).

Milline on ohverdav armastus, mis viib meid igavikku? Paulus teab: ”Armastus on pika meelega, armastus hellitab, ta ei ole kade, armastus ei kelgi ega hoople, ta ei käitu näotult, ta ei otsi omakasu, ta ei ärritu. Ta ei jäta meelde paha, tal ei ole rõõmu ülekohtust, aga ta rõõmustab tõe üle. Ta lepib kõigega, ta usub kõike, ta loodab kõike, ta talub kõike.” (1Kr 13:4-7). See kõiksuseni küündiv armastus hõlmab inimeseksolemist, sealhulgas kannatlikkust. Me ei pea leppima mitte niivõrd keskkonna ja oludega (see on lihtne, sest inimene harjub sellega kiiresti), kuivõrd kaasinimestega. Armastada oma ligimest, tähendab ühtlasi leppimist ja sallimist, andestamist ja unustamist. See tähendab heldust ja lahkust, loobumist ja kinkimist, usaldust ja lootust. Armastus on oma olemuselt ennastandev, mitte ennastkehtestav.

Usun, et sellise armastuse poole oleme kõik alles teel ja selle poole püüdlemine on üllas. Kui palju on aga neid, kes pole teele veel asunudki või kaugenevad sellest eesmärgist ja liiguvad sootuks vales või vastupidises suunas. Nad keskenduvad ajalikele ja hääbuvatele eesmärkidele ning maistele ja kaduvatele sihtidele.

Kõik see on lapsemäng! See on miski, milles püsimine tähendab teadlikult ja tahtlikult kinni hoidmist mängumaailmast ehk maailmast, mis ühel hetkel põrmustub nagu tõusulainetesse vajuv liivakindlus.

Millised on lapse soovid, teame ilmselt kõik oma kogemustest. Teame ka seda, millised on lapse tegelikud vajadused. Kuristik väikelapse tahtmiste ja tegelike vajaduste vahel on lai. Lapsevanemana püüame talitseda lapse tahet ja hoolitseda tema tegelike vajduste eest. Teeme seda armastusega ja vahel lapse nutukisa hinnaga. Me ju teame, et väikelapse valikud ei ole tulevikule suunatud, pigem hetkele, milles viibitakse. Mängu soovitakse pikendada ja lapsepõlve venitada. Ükski laps ei saa aga teo- ja otsustusvõimeliseks ega iseseisvaks ning vastutustundlikuks, kui ühel hetkel ei lasta lahti mänguklotsidest ega astuta välja mängumaailmast. Täiskasvanuks saamine on teekond, mis paljudel juhtudel võib kesta kogu elu. Samm liivakastist välja võib olla ületamatult pikk

Inimesed, kes arvavad, et kogu maailm on vaid viie meelega kogetav, on alles poolel teel mängumaalimast pärisilma. Nad näevad vaid üht poolt sellest, mida Jumal on loonud, ega soovi vaadata kogupilti. Tervikut takistab nägemast lapselik isekus, soovimatus jagada oma mängukanne teistega, loobuda oma klotsist venna, õe või mängukaaslase kasuks.

Päeva möödudes tuleb lelud maha jätta, mängumaailmast pärisellu naasta. Laps, keda jonn takistab seda tegemast, kogeb vanema kasvatavat, kuid õiglast ja armastavat kätt. Sellist isalikku armastust näitab Jumal kogu maailma ja inimsoo vastu. Vastuseks sellele armastusele kõlab aga pahatihti ikka jonninutt. Nii magus on mängumaailm ja turvaline on tuhm mängupeegel, sest varjab ausat tegelikkust ja alasti tõde.

Just sellist olukorda siin ajalikus maailmas Paulus kirjaldabki, kui ta ütleb: “Sest poolikult me tunnetame ja poolikult me ennustame, aga kui tuleb täielik, siis kõrvaldatakse poolik. Kui ma olin väeti laps, siis ma rääkisin nagu väeti laps, mõtlesin nagu väeti laps, arutlesin nagu väeti laps. Aga kui ma sain meheks, jätsin ma kõrvale väeti lapse kombed. Praegu me näeme aimamisi nagu peeglist, siis aga palgest palgesse. Praegu ma tunnetan poolikult, siis aga tunnetan täiesti, nagu minagi olen täiesti tunnetatud.” (1Kr 13:9-12).

Paulus ei ülista poolikut tõde, ähmast vaadet, ega mängumaailma tehisreaalsust. Paulus räägib saabuvast ajast, mil võime näha palgest palgesse. See tähendab vahetut kontakti, mitte suhtlemist distantsilt. Isegi Skype, mis toob inimese üle laius- ja pikkuskraadide ning ajavööndite meie arvutiekraanile, on osa mängumaailmast ja kahvatub tõelise reaalsuse kõrval.

Paulus ütleb, mis on oluline ja aitab luua otsekontakti ebatäiusliku ja ajaliku mängumaailma ning täiusliku ja igavese elu vahel: “Ent nüüd jääb usk, lootus, armastus, need kolm, aga suurim neist on armastus.“ (1Kr 13:13)

Miski muu ei loo püsivamat sidet inimese ja Jumala, sureliku ja surematu, ajaliku ja igavese vahel kui terviku moodutav kolmik: usk, lootus ja armastus.

Usk tähendab kõige olulisemates ja viimseis asjus lõplikku usaldust Jumala vastu. Aga ka usku sellesse, et Kristus on tõesti surnud ja ülestõusnud ning on jätkuvalt kohalolev kõikjal seal, “kus kaks või kolm on Tema nimel koos” (Mt 18:20). See on tõde, mis paistab inimese meisterdatud tehismaailmas naeruväärsena, sest inimene usub ja usaldab vaid iseennast, ega suuda uskuda midagi sellist, mis ületab tema inimlikku väge.

Lootus tähendab vaatamist silmapiiri taha, liivakasti servast kaugemale. Sinna kuhu ülestõusnud Issand läks eluasemeid valmistama kõigile neile, kes Tema lunastavat surma ja surmavõitvat ülestõsumist usuvad ja tunnistavad. See lootus kingib rõõmsa kannatlikkuse katsumustes ja õpetab vaatama kaugemale, kui ulatub mistahes inimlik meel või isegi mõte.

Armastusele kuulub ülim koht. Miks? Usk ja lootus aitavad inimesel jõuda Jumalani, armastuses tuleb aga Jumal ise inimese juurde. Inimene vajab usku, lootust ja armastust. Jumalal pole vaja tulevikku- või igavikkusuunatud usku ega lootust, sest Jumal ON kogu aeg olnud minevikus, ON kogu aeg tulevikus ja ON kohalolev olevikus. Jumal ON. Ja Jumala OLEMINE tuleneb ARMASTUSEST. Ta ON, sest Ta armastab. Ja see AINAOLEV armastus on taganud inimese olemasolu siin ajas, nii minevikus kui olevikus, ja tagab meile igavese elu ajatus igavikus. Jumal ON meie OLEMISE eelduseks. Ja see EI OLE ega OLENE meist! See ON Jumala ARMASTUSEST, mis on igavene ja suurim, sest Jumal ON ARMASTUS. Ning ainult siis, kui meie ka ise armastame, saame tõeliselt tundma Jumalat ning saame osaks jumalikust OLEMISEST. See ongi, mida usume ja loodame!

Kinnitagu meid siinjuures apostel Johannese sõnad tema esimesest kirjast: “Armsad, armastagem üksteist, sest armastus on Jumalast ja igaüks, kes armastab, on sündinud Jumalast
ja tunneb Jumalat. Kes ei armasta, see ei ole tundnud Jumalat, sest Jumal on armastus. (1Jh 4:7-8)

Aamen.


Tallinna Toomkirik 04.03.2014

Laupäev, 16 september 2017
  • 12:00 – 12:30
    ORELIPOOLTUND - Anna Humal (orel) ja Atlan Karp (bariton). Kavas M. Sink, O. Andersson, L.-G. Olsson, R. Lindsten

Pühapäev, 17 september 2017
  • 11:00 – 12:30
    MISSA - 15. pühapäev pärast nelipüha. Tänulikkus. Peapiiskop emeeritus Andres Põder, õpetaja Meelis Rosma, organist Kadri Ploompuu

Kolmapäev, 20 september 2017
  • 15:00 – 16:30
    SEENIORIDE koosviibimine kirikus. Üllatuskülaline

  • 17:00 – 17:30
    Kesknädala VESPER orelimuusikaga

Laupäev, 23 september 2017
  • 12:00 – 12:30
    ORELIPOOLTUND - Piret Aidulo

Pühapäev, 24 september 2017
  • 11:00 – 12:30
    MISSA - 16.pühapäev pärast nelipüha. Jumala hoolitsus. Peapiiskop emeeritus Andres Põder, õpetaja Arho Tuhkru, organist Piret Aidulo

Teisipäev, 26 september 2017
  • 18:00 – 19:30
    Piiskop Einar Soone TÄNUJUMALATEENISTUS

Kolmapäev, 27 september 2017
  • 17:00 – 17:30
    Kesknädala VESPER orelimuusikaga

Neljapäev, 28 september 2017
  • 17:00 – 18:30
    KONTSERT Armeenia vaimulikust muusikast, pühendusega Armeenia ja Eesti diplomaatiliste suhete 25. aastapäevale. Hasmik Papian (sopran), Tereza Voskanyan (orel). Vaba sissepääs

Reede, 29 september 2017
  • 09:00 – 10:00
    Peaingel Miikaeli ja kõikide inglite püha e. mihklipäev. PALVUS

Laupäev, 30 september 2017
  • 12:00 – 12:30
    ORELIPOOLTUND - Jüri Goltsov. Kavas D. Buxtehude, G. Böhm, G. F. Kaufmann, J. S. Bach

Pühapäev, 01 oktoober 2017
  • 11:00 – 12:30
    MISSA - 17. pühapäev pärast nelipüha. Jeesus annab elu.

  • 13:00 – 13:45
    Rahvusvahelise muusikapäeva KONTSERT. Oksana Sinkova (flööt), Alina Sakalouskaya (mandoliin), Kadri Ploompuu (orel). Vaba sissepääs

Kolmapäev, 04 oktoober 2017
  • 17:00 – 17:30
    Kesknädala VESPER orelimuusikaga

Suur kalender

Maarja kirik

Maarja kirik