Küünlapäeva jutlus

Jutlus – 1Tm 6:13-16
Issanda templissetoomise püha ehk küünlapäev.
2. veebruar 2014, Toomkirik
Urmas Viilma

Ma käsin sind Jumala ees, kes teeb kõik elavaks, ja Kristuse Jeesuse ees, kes Pontius Pilaatuse ees andis hea tunnistuse, et sa käsku säilitaksid puhtalt ja laitmatult meie Issanda Jeesuse Kristuse ilmumiseni, mille parajal ajal toob nähtavale õnnis ja ainus võimas valitseja, kuningate Kuningas 
ja isandate Issand, kellel ainsana on surematus, kes elab ligipääsmatus valguses, keda ükski inimene pole näinud ega suudagi näha. Tema päralt olgu au ja igavene võimus! Aamen.” 1Tm 6:13-16

Küünlapäev lõpetab jõulutsükli. Jeesuse sünnist on möödunud 40 päeva ja evangeeliumitekstist loeme, kuidas Maarja tuleb esimest korda pärast lapsevoodit templisse, et seada Jeesus “Issanda ette”. (Lk 2:22)

Kristus – Jumala kirikuse sära, on tänase püha juhtmõte. Valgus, kirkus, auhiilgus – need mõisted leiame kõikidest tänase pühapäeva piiblilugemistest.

Vaga Siimeon, kes võtab sülle templisse toodud Jeesuslapse annab ühe liigutavaima tunnistuse Jeesuse kohta. See vana mees on oodanud oma kõrges vanuses prohvetite ennustuste täitumist. Nähes püha perekonda templisse jõudmas saabub Siimeonile selgus – tema elutöö on lõpetatud, tema aeg on ümber saanud. Ta on jõudnud ära oodata Issanda Pääste. Milline lõpp pikale eluteele saab olla ilusam sellest, kui sa näed unistuste ja lootuste täitumist, kaugete ja suurte ennustuste tõeks saamist. „Issand, nüüd sa lased oma sulasel lahkuda rahus oma ütlust mööda, sest mu silmad on näinud sinu päästet, mille sa oled valmistanud kõigi rahvaste silme ees: valgust, mis on ilmutuseks paganaile, ja kirkust sinu rahvale Iisraelile.” (Lk 2:29-32). Just nõnda õhkab vana Siimeon. See ei ole lihtsalt mingi soovi täideminek või rõõm õnnestumise üle. See tõdemus sisaldab endas lootusrikast pilku tulevikku, lausa igavikku.

Võib-olla tundsid need, kes osalesid 1920. aastal rahulepingu allakirjutamisel sarnaselt. Kurnav ja eestlaste jaoks mitmes mõttes erakordne ajalooline sõda olid ümber saanud, kõik võõrad vaenlased olid nõrgestatud ja alistunud. Nüüd oli SEE HETK saabunud! Hetk, milliseid pakub Jumal läbi ajaloo üliharva ja vähestele. Sellistel hetkedel mõistavad need, kel on alandlik meel ja jumalakartlik süda, et Jumal ise on ulatamas päästet – kingitust, mida on oodatud pikalt – isegi sajandeid. Sel hetkel tuleb peatuda ja pöörata tänulikud silmad ning süda Taevasse ning lausuda Siimeoni kombel: „Issand, nüüd sa lased oma sulasel lahkuda rahus oma ütlust mööda, sest mu silmad on näinud sinu päästet” (Lk 2:29).

Kuni on ustavaid mehi ja naisi meie rahva hulgas, meie rahva juhtide hulgas, meie kaitseväes, kes julgevad lisaks oma käerammule ja iseenese tarkusele lootmisele tänada vabaduse eest, kestvuse eest, õnnistuse ja õnnestumiste eest Jumalat, võime uinuda õhtuti rahuliku südamega; võime sünnitada lapsi rõõmsa usuga tulevikku; võime teha lootusrikkalt tulevikuplaane. Kui aga maad hakkab võtma enesekindel uhkus, jumalapilkajalik ning upsakalt dotseeriv targutamine nii vabaduse, iseseisvuse kui ka kaitsevõime teemadel, ei maksa oodata kriisi saabumist kuigi kaua.

Vaenlane ei maga! – teame seda käibefraasi hästi. See käib aga ka hingevaenlase kohta, kes ootab hetke ja tundi, mil tunneme end kõige enesekindlamalt ja turvatumalt. Sadama hakkab harilikult just siis, kui oleme vihmavarju koju unustanud. Kõige tulisem rünnak saabub just siis, kui oleme jõudnud äratundmisele – nüüd oleme paremini kaitstud kui kunagi varem, nüüd oleme võitmatud! Paradoksaalselt on siis just käes kõige suurem oht stagneerumisele, mandumisele, korruptsioonile, hedonismile, allaandmisele. “Valvake!” tuletab Jeesus valvust meelde oma jüngritele.

Tänases Vana Testamendi kirjakohas 2 Ms 33 pt, kuulsime Moosesesest, kes nägi Jumala auhiilgust. Sellele jumalakaemusele eelnes aga Moosese ja Jumala kahekõne, mille keskseks teemaks oli Jumala tõotus hoida oma rahvast. Olla kohal ja saata neid nende teel. Jumal tõotab kõrbeteele suunduvale Moosesele: „Minu pale läheb kaasa ja ma annan sulle rahu.”(2Ms 33:14) Kas meie rahvas pole saanud omal nahal tunda sedasama, et Jumal on olnud meiega ja kinkinud meile RAHU! Kas taipame seda, kas mäletame seda, kas meie südames ja suus on tänu?

Jumal ütleb Moosesele: „Ma lasen sinu eest mööduda kogu oma ilu ja kuulutan sinu ees Issanda nime. Ja ma olen armuline, kellele olen armuline, ja halastan, kelle peale halastan.” (2Ms 33:19). See on ülivõimas kirjeldus Jumalast, kelle peale ka meie oma ajalikus maailmas lootma peame. See on Jumal, kes viis Iisraeli rahva läbi kõrbe, Jumal, kes kingib rahvastele vabaduse ja rahu, kuid võib ka karistada ja saata katsumusi neile, kes Temale selja pööravad.

Ma olen armuline, kellele olen armuline, ja halastan, kelle peale halastan.” (2Ms 33:19) Kas mõistame, et Tema anda ja Tema võtta on nii arm kui halastus, nii orjus kui vabadus. Sellele mõeldes peaks meil olema teada, et õige elu seisneb ustavuses, kuulekuses ja usus.

Siimeon rääkis Maarjale, Joosepile ja 40-päevasele Jeesusele valgusest, mis on ilmutuseks paganaile ja kirkusest, Jumala rahvale Iisraelile (Lk 2:31-32). Siimeon ei teatanud, et nüüd on saabunud rahuhetk, mil kõik saab olema valmis ja turvaline. Vastupidi. Siimeon jätkab oma kõnelust ja tekitab nii Maarjas kui Joosepis imestust ja ärevust. Rahu asemel, mida Jeesuse sündimine ja ilmumine Jumala Valguse ja Kirikusena tähendas, ennustas Siimeon Maarjale hoopis midagi muud. Siimeon ütleb: “Vaata, see laps on seatud languseks ja tõusuks paljudele Iisraelis ja tähiseks, mille vastu räägitakse – ja sinu endagi hinge läbistab mõõk -, et tuleksid ilmsiks paljude südamete mõtted.” (Lk 2:34-35). Jeesuse sündimine ei toonud maa peale rahu, kuid tõi tõe. Jeesuse tegevus tõi paljudele languse ja paljudele tõusu ning avalikuks said paljude tegelik pale ja nende mõtted.

Usk Jumalasse toimib samal kombel ka kaasajal. Jumala Vaim, kes meis tegutseb aitab paljastada inimeste tõelist palet, nende mõtteid ja nende suhtumist. See on Valguse mõju. Võite seda katsetada oma kaasinimeste hugas. Püüdke rääkida Jumalast või oma usust Kristusesse avalikult oma mittekristlastest kaastööliste või tuttavate hulgas. Teid tabab naeruvääristamise ja iroonia tulv. Kui keegi avalik isik meedias tunnistab oma kristlikku usku, võime olla kindlad, et teda naeruvääristatakse selle järel üsna aktiivselt.

EELK Usuteaduse Instituudi asutaja Vana Testamendi professor ja vaimulik Evald Saag ütles kunagi 1990-ndate aluses ühes meievahelises vestluses tabavalt, “Kivi all kükitav keldrikakand ei kannata valgust, vaid põgeneb kohe, kui kivi tema pealt ära tõstetakse ja talle päiksevalgus peale langeb”. Kas pole meie kaasaegne ilmalik ühiskond sageli justkui pime ja niiske kivialune maailm või läppanud õhuga keldrikeskkond, kus mõnusas äraolemises ja eneseimetlemises toimetavad keldrikakandid, sajajalgsed ja kõrvahargid. Valguse ja värske õhu jõudmine sellesse keskkonda hävitab lülijalgsete mõnusa äraolemise ja rahu.

Hingevanlase tööst annab kinnitust aga see, et tegelikult kirjeldatakse kiriku vastaste poolt kirikut ja tema sajanditepikkust kuulutust aga just sarnaselt, nagu kirjeldasin ise keldrikeskkonda. Kiriku kohta öeldakse: vanamoodne, ultrakonservatiivne, fundamentalistlik, kivistunud, tardunud, eluvõõras, pime… Sellised hinnangud tulevad kiriku aadressil sageli isegi ühiskonnas lugupeetud arvamusliidrite suust. Nad kritiseerivad kirikut selle eest, et kirik ei käi ajaga kaasas, ei hinda ümber oma senist piibellikku õpetust, ei püüa meeldida rahvale.

Kas kõigile meeldida püüdev kirik oleks enam Kristuse nimel kõnelev kirik, kes kuulutab TÕDE, milles sisaldub nii käsk, aga ka evaneelium – nii patu hukkamõistmine, kui ka meelt parandanud patuse õigeks mõsitmine? Kui pole pattu, poe ka armu! Kaasaegne maailm aga kipub kuulutama ainult armu. Nii ei ole võimalik! Kui poleks sõda, ei saaks taotleda ka rahu. Kas ori mõistaks vabaduse hinda, kui ta poleks olnud ori. Kas me väärtustaksime Tartu rahu sama kõrgelt kui praegu ka olukorras, kus see rahu poleks meie rahvale toonud esimese ja täieliku vabaduse aastakümneteks? Kas selle rahuga saavutatud vabaduse mälestus ei aidanud kaasa ka taasisesesivumisele 1990-ndate alguses.

Rahvas, kes on elanud sajandeid anastajate ikke all, peab mõistma, et vaid vähesed rahvagrupid on pääsenud nii kaua sellises olukorras viibides vabadusse. Seda suurem on vabaduse väärtus ja seda kõvem peaks olema meie tänulaul Jumalale. Rahvad, kes pole kunagi kogenud orjapõlve või on alati olnud ainult vallutajate saabastes, ei tea, mida tunneb vabadusse pääsenud tilluke rahvakild. See on pääsemine pimedusest valgusesse, läppunud keldrist värske õhu kätte. Seda enam peame suutma seista vastu kiusatusele vabatahtlikult uuesti keldrisse kolimise ees. Kaasajal ei tähenda see enam tingimata seda, et keegi tuleb sõjaga ja võtab meilt füüsilise vabaduse. Suurem on oht, et meid rünnatakse ideoloogiliselt ja vaimselt inimkesksete ebatõdedega inimvabadustest, mis tõelise valguse asemel viivad meid kaugemale meie kristlikust usust ja Maailma Valgusest.

Harmoonilises maailmas peab valitsema taskaal taevase ja maise vahel, jumaliku ja inimliku vahel ja selle tasakaalu seab paika Jumal oma seadustega. Me oleme aga liikumas maailma suunas, kus meid õpetatakse üha enam austama kõike inimlikku jumaliku asemel, inimese tahet Jumala tahte asemel, inimese õigust Jumala õiguse asemel, inimlikku tõde jumaliku tõe asemel. Me oleme kaotamas vabadust. Ohtlikum füüsilisest või poliitilisestki okupatsioonist on see, kui võetakse üle meie mõtted ja süda – kui me ei tohi enam mõelda, uskuda, tunda ja arvata nii, nagu Piibel kirjutab, Kristus õpetab ja Kirik on sajandeid tunnistanud.

Hetkel veel on meil usu- ja ka sõnavabadus, kuid juba on hakatud seda, mida kristlased usuvad, pilkama ja naeruvääristama; usuvabadust allutama sõnavabadusele ja täielikku sõnavabadust kontrollitud sõnavabadusele. Meile ja meie lastele öeldakse ning õpetatakse varsti taas, et see, mida meie valguseks peame polegi valgus, vaid usupimedus. See retoorika on meile tuttav nõukogude okupatsiooni ajast. Siis püüti meid vangistada nii füüsiliselt kui vaimselt.

Meeleokupatsioon jätab inimesele alles füüsilise vabaduse ja kõik selle, mis aitab inimesel tunda füüsilist heaolu, kuid seda kindlamini võidakse aheldada meie usk, südametunnistus, sõnad ja mõtted. Kardan, et oma usu avalik tunnistamine üha ilmalikustumas ja inimese naudinguvajaduste kesksemas maailmas võib muutuda järgmise inimpõlve jooksul lausa füüsiliselt eluohtlikuks. Sellele võib järgneda isegi vägivald ja vabaduse võtmine, mis on seadusega sallitud ja lubatud. Suundumusi sellest on “arenenud” maailmas (sh Euroopas) juba märgata.

Sellise tuleviku saabudes, võime ilmselt endiselt tähistada nii Tartu rahu aastapäeva kui iseseisvuspäeva või ka võidupüha, kuid kas enam tähistame riiklikult jõule ja ülestõusmispühi, või saame palvemeeles kõndida Suure Reede ristirännakus Tallinna tänavatel, on suure küsimärgi all.

Apostel Paulus kinnitab ja manitseb tänase jutluse kirjakohas oma nooremat õpilast ja misjonärist kaaslast olema kindel käskude pidamises. “Ma käsin sind Jumala ees, kes teeb kõik elavaks, ja Kristuse Jeesuse ees, kes Pontius Pilaatuse ees andis hea tunnistuse, et sa käsku säilitaksid puhtalt ja laitmatult meie Issanda Jeesuse Kristuse ilmumiseni” (1Tm 6:13-14)

Konteksti mõistes saame aru, et mõeldud ei ole mitte Moosese käske ehk kümmet käsku, vaid mõeldud on usust ja Jumalale antud ustavusvandest kinnipidamist kristlasena, nõndasamuti nagu Jeesus andis tunnistust Pontius Pilaatuse ees. Paulus ja Timoteus ning nende kaasaegsed kristlased elasid sarnases maailmas, mida kirjeldasin pisut utreerituna tulevikumaailmana. Kristliku ajaloo esimesed aastakümned tähendasid oma usu tunnistamist vägivalla olukorras. Tuhanded kristlased tunnistasid oma usku märtritena – nad olid valmis surema oma usu eest, vabaduse eest, mille kinkis neile usk Kristusesse.

Meie ise või meid esindavad kaitseväelased on valmis surema pere eest, laste eest, kodu eest, kodumaa eest, sõprade ja kaasvõitlejate eest, iseseisvuse ja vabaduse eest, riigi ja rahva eest. Kas aga oleme valmis kannatama ka oma usu pärast või surema usu eest? Need on rasked küsimused, kuid teame, et ajalugu on täis märtrite verega antud tunnistusi. See ei ole aga ainult ajaloo ja mineviku küsimus. See on tunnistus, mida antakse kuni ajaloo viimase päevani tulevikus. Meil on vaja vastu pidada Kristuse päevani, mille Pauluse sõnul, “parajal ajal toob nähtavale õnnis ja ainus võimas valitseja, kuningate Kuningas 
ja isandate Issand, kellel ainsana on surematus, kes elab ligipääsmatus valguses, keda ükski inimene pole näinud ega suudagi näha. (1Tm6:15-16).

Küünlapäeva nimi tuleb sellest, et vanade tavade kohaselt pühitsetakse sel päeval aasta jooksul kirikus kasutusele võetavad küünlad. Ristimisel antakse vastristitud lapsele altariküünla leegist süüdatud ristimisküünal, mis sümboliseerib Kristuse – Maailma Valguse poole liikumist ja püüdlemist. Selles sümboolses aktis on sügav tähendus: ristiinimese elu ritimisest kuni ajaliku surmani on teekond, see on palverännak igavese Valguse poole. Kui paju on neid, kes sel teel – oma eluteel – eksivad õigelt rajalt, kes lasevad sel sümboolsel ristimisküünla leegil kustuda, kes uimastuvad selle maailma läppunud keldriõhust ja muganduvad turvalise pimedusega.

Meie püüd on hoida oma usuleek põlemas ning kinnitada pilk Kristusele tulgu mis tuleb. Pimedus ei saa kunagi olla parem kui valgus, teadmatus parem kui tõde, uskmatus parem kui veendunud usk. Nõnda elades võime loota, et Issand ütleb ka meile sõnad, mis Ta lausus Moosesele: “Sest sa oled armu leidnud minu silmis ja ma tunnen sind
nimepidi!” (2Ms 33:17)

Aamen.


Tallinna Toomkirik 02.02.2014

Kolmapäev, 22 märts 2017
  • 18:00 – 20:00
    LEERIKURSUS koguduse kantseleis

  • 18:00 – 20:00
    SÕNA ja MUUSIKA ÕHTU Toomkiriku käärkambris. Kaasa teenib Katedraali ansambel

Laupäev, 25 märts 2017
  • 12:00 – 12:45
    Paastumaarjapäeva MUUSIKALINE PALVUS. Õpetaja Meelis Rosma, Ludmilla Kõrts (sopran), Kadri Ploompuu (orel). Kavas J. S. Bach, F. Liszt, G. Verdi, P. Tosti. Sissepääs vaba

Pühapäev, 26 märts 2017
  • 11:00 – 12:30
    MISSA - paastuaja 4. pühapäev. Laetare. Peapiiskop emeeritus Andres Põder, õpetaja Arho Tuhkru, õpetaja Meelis Rosma, organist Kadri Ploompuu, solist Maire Martinson. Kirikukohv

  • 12:30 – 14:00
    PÜHAPÄEVAKOOL ja NOORTERING

  • 12:30 – 14:00
    EELK Tallinna PiiskoplikuToomkoguduse NÕUKOGU koosolek

  • 12:30 – 14:30
    LEERIKURSUS

Kolmapäev, 29 märts 2017
  • 18:00 – 20:00
    LEERIKURSUS kogudus kantseleis

Reede, 31 märts 2017
  • 09:00 – 09:30
    EKN-i hariduskonverentsi AVAPALVUS

Laupäev, 01 aprill 2017
  • 12:00 – 12:30
    ORELIPOOLTUND - Natalia Enko (Moskva). Kavas Franck, Guilmant, Liszt, Enko

Pühapäev, 02 aprill 2017
  • 11:00 – 12:30
    MISSA - paastuaja 5. pühapäev. Judica. Peapiiskop emeeritus Andres Põder, õpetaja Meelis Rosma.

Kolmapäev, 05 aprill 2017
  • 18:00 – 20:00
    LEERIKURSUS koguduse kantseleis

Reede, 07 aprill 2017
  • 15:00 – 16:00
    KONTSERT - Klaipėda Eduardas Balsyse Kunstigümnaasiumi keelpilliorkester. Kavas J. S. Bach, A. Vivaldi, W. A. Mozart, J. Naujalis. Vaba sissepääs

Laupäev, 08 aprill 2017
  • 12:00 – 12:30
    ORELIPOOLTUND - Olga Gams. Kavas J. Pachelbel, F. Mendelssohn, E. Arro

Pühapäev, 09 aprill 2017
  • 11:00 – 12:30
    MISSA - Palmipuudepüha. Palverändurite õnnistamine.

  • 12:30 – 14:00
    PÜHAPÄEVAKOOL ja NOORTERING

  • 15:00 – 16:00
    MISSA Merivälja Pansionaadis

Suur kalender

Maarja kirik

Maarja kirik